Ma ei ole juba päris kaua midagi blogisse lisanud... aga sain nüüd valmis pikema kirjatüki Simbari koguduste ajaloost ja elust. Olime Simbari hõimus terve septembrikuu ja ühes varasemas sissekandes kirjutasin juba veidi sealsest elust aga nüüd siis veel infot sellele lisaks. Hääd lugemist!
Esimesed New Tribes Mission'i (NTM) misjonärid asusid Simbarisse elama 1966. aastal. Aastate jooksul on Simbaris lühemat või pikemat aega töötanud neli perekonda ja kaks vallalist misjonäri. Tagasi vaadates võib öelda, et esimesed simbaride keskel elanud misjonärid osutusid nö maapinna pehmendajateks ja seemne külvajateks, nende järel tulnud on aga näinud, kuidas töö vilja kannab. Praegu elab kohapeal üks pere ja üks vallaline naine, kes on seal teeninud umbes 15 aastat. Simbari keel kuulub Angan keelte rühma, milles on 9 erinevat keelt. Keelerühma nimi tuleb sellest, et kõigis keeltes on sõna „angan“ tähendus „uks“. See on väga keerulise grammatikaga keel ja tavaliselt läheb misjonäridel selle omandamiseks vähemalt 4-5 aastat, vahel ka kuni 10.
Näide simbari keelest: alumine rida on kõik üks sõna! Mitu tähte on?
Simbarikeelne laulik (üleval vasakul on üks laul pidzin inglise keeles, ülejäänud kõik simbari keeles). Laul number 17 on meilegi tuntud "Suur Jumal kui ma näen mis oled loonud...
Pikka aega ei olnud simbarid huvitatud Jumala Sõna tundmaõppimisest ja veel vähem Temasse uskumisest. Hõimus tegutseb üks kirik, mis õpetab, et pääste tuleb tegudega ära teenida ja see on muutnud simbarid usuasjade suhtes ükskõikseks. 2001. aastal aga pakkusid NTM misjonärid ühe Simbari küla rahvale taas võimalust Jumala kõnet (nii nimetavad nad piiblit) kuulda ja seekord õpetati huvilisi nö kronoloogiliselt. Alustati piibli algusest ehk loomisloost ja lõpetati Johannese evangeeliumi sündmustega. Selle käigus kuulsid inimesed kõigist olulisematest piiblisündmustest, mis näitasid neile, kes on Jumal ja milline on inimese suhe temaga. Lõpuks jõuti Jeesuse elu, surma ning ülestõusmiseni, mis tõi lahenduse patuprobleemile ning lahusolekule Jumalast. Peale ligi 60 tunni kuulamist tulid mõned inimesed usule ja misjonärid panid kogu oma energia nende julgustamisse ja õpetamisse. See väikene grupp hakkas Jumala abiga tasapisi kasvama ja tänaseks on Simbari hõimus kaks kogudust – üks selles külas, kus misjonärid elavad ja teine naaberkülas. Viimase rajamise algajateks olid simbari usklikud, kes ise ka sealseid inimesi algusest peale õpetasid.
Viimasel pühapäeval tegime grupipilti koos koguduse ja misjonäridega
NTM misjonärid püüavad oma tööd teha selliselt, et ühel päeval nende jaoks hõimus enam tööd ei ole. See tähendab, et kohalikke usklikke koolitatakse piiblit ja kirjaoskust õpetama, kogudust juhtima jne. Muidugi on see üsna pikaajaline protsess. Hõimu saabudes ja peale keele teatud tasemel omandamist on misjonäri esimene põhiülesanne luua seni ainult suuliselt eksisteerinud keelele tähestik ja panna kirja selle grammatikareeglid (kui seda varem tehtud ei ole). Sellele järgneb kirjaoskuse õpetamine ja muidugi ka piibli tõlkimine. Viimast tehakse väga tihedas koostöös kohalike inimestega. Ükskõik kui hästi misjonär ka keelt ära ei õpiks, päris nii nagu kohalikud inimesed, ta ennast kunagi väljendama ei hakka. Seetõttu on just hõimuinimesed need, kes ütlevad, kuidas üks või teine asi sõnastada tuleb, et piibel kõlaks nagu oleks see algselt just selle hõimu keeles kirjutatud. Vastasel juhul jääb selle sisu inimeste jaoks võõraks ja arusaamatuks. Lisaks piiblile tõlgivad misjonärid ka piiblitunde, mida rahvale õpetatakse. Nagu juba mainitud on need alguses suunatud uskmatutele aga kui inimesed tulevad usule vajavad nad usklikele suunatud õpetust. NTM-l on olemas mahukas 7 osaline piiblitundide seeria, mis katab kogu Uue ja osaliselt ka Vana Testamendi. Igas hõimus kohandab misjonär selle tõlkimise käigus kohalikku kultuuri sobivaks st kasutab näiteid ja sõnavara, mis vastava hõimu inimestele arusaadavad on. Simbaris tegutsevad misjonärid tõlgivad praegu paraleelselt uue Testamendi raamatuid ja nende juurde kuuluvaid piiblitunde. Praeguseks on tõlgitud veidi üle 30% Uuest Testamendist ja mõned Vana Testamendi raamatud.
Piibliõpetuse viib esimesel korral läbi misjonär. Peale seda, kui inimesed on usule tulnud ning neid on veidi õpetatud, püüab misjonär leida mehi, kel tundub õpetaja ja juhina toimimisek vajalikke eeldusi olevat ning hakkab neid tasapisi õpetamisse kaasama. Järk-järgult õppides ja arenedes võtavad kohalikud usklikud teatud aja möödudes õpetamise täiesti enda peale ning misjonär on ainult kõrvalseisva nõuandja rollis. Iga kogudus, mille Jumal laseb hõimukülades sündida on Jumala, mitte misjonäri kogudus ja tal tuleb usaldada, et Jumal kasutab just neid inimesi, kes seal elavad, oma sõnumi edasiviimiseks. Simbari on väga hea näide sellest, et just nii see ongi. Kohalikes kogudustes on praegu 5-6 meest, kes kordamööda mõlemas kohas pühapäeviti õpetavad ja tulevikus saavad neist tõenäoliselt koguduse vanemad ehk juhid. Misjonärid ei kiirusta ka juhtide määramisega... nad peavad Jumala juhtimisel loomulikult usklike hulgast välja kasvama ja kogudus otsustab hiljem ühiselt, kas nad sobivad juhtideks või mitte. Järgitakse ka põhimõtet, et juhi rollis on alati vähemalt kaks venda, et vältida kogu vastutuse ühele isikule panemist.
Pühapäev koguduses
Huvitav on see, et päris alguses toimub Jumala Sõna õpetamine lihtsalt kellegi kodus või küla kesk või mõnes kõigile avatud hoones st. misjonärid ei alusta koguduse rajamist kiriku ehitamisega. See toimub sageli alles päris palju hiljem või isegi üldse mitte... Uus Testament ei pane suurt rõhku kirikuhoone kui sellise olemasolule, tähtsaim on, et inimesed usuvad Jeesusesse ja tahavad igapäevaselt temaga koos elada. Paapual lisandub veel seegi aspekt, et paljudes kohtades tegutsevad kirikud või organisatsioonid, mis õpetavad, et kirikus käimine on üks kristlaseks olemise või päästetud saamise tingimusi. Kuna see ei vasta tõel, hoiduvad NTM misjonärid kirikute ehitamisest kohe koguduse tekkimise alguses. Kui kristlased on veidi usus kasvanud ja/või nende hulk nii suureks läinud, et tavapärases hoones kogunemine ei ole võimalik, otsustavad nad ise, kas ehitada kogudusemaja või mõnes kohas ka lihtsalt katusealune, kus on hea koguneda. Simbari usklikud otsustasid mõned aastad tagasi ehitada väikese kogudusemaja. Nüüdseks on see aga juba liiga väike ning see maja, kus meie veel koos nendega septembrikuus kohtusime, on tänaseks maha võetud ja toimub suurema hoone ehitamine.
Veidi lähemalt ka kirjaoskuse ehk siis lugemise ja kirjutamise õpetamisest. Kirjaoskuse tase on Paapual , eriti selle kaugemates piirkondades, väga madal. Kuid rahva õpetamise eesmärk ei ole pelgalt kirjaoskuse taseme tõstmine. See on vajalik ka selleks, et tagada kogudusele areng ja tulevik. Inimesed võivad küll Jumala Sõna kuuldes usule tulla, kuid edasine vaimulik kasv on takistatud kui nad ei saa ise piiblit lugeda. Nagu juba mainitud, ka kirjaoskuse õpetamisel on misjonäride eesmärk anda see kohalike inimeste kätesse. Misjonärid nö „loovad“ kirjakeele ja koostavad kirjaoskuse õppimise töövihikud, väikesed lugemikud ning õpetaja juhendid. Nad viivad läbi ka esimesed kursused, kuid nende käigus püüavad leida õpilaste hulgas potensiaalseid õpetajaid. Järgmise kursuse ajal kaasatakse neid inimesi juba õpetamisse ja kolmandal või neljandal korral teevad nad seda täielikult ise. Misjonärid valmistavad ette ka õpetaja juhendid, nii et kohalikud inimesed saavad kirjaoskust misjonäridest täiesti sõltumatult edasi õpetada. Muidugi võivad nad alati misjonäridelt nõu küsida, kuid põhimõtteliselt on kogu vastutus nende käes. Simbaris toimuvad kirjaoskuse tunnid mõlemas külas, kus on kogudused ja õpetajateks on koguduse liikmed, kuid õpilasteks võivad olla kõik külaelanikud. Rahvas on selle võimaluse eest väga tänulik. Ma ei tea, kas olen varem kirjutanud, et Paapual on kooliharidus tasuline. Vanematel ei ole aga tihti raha, et lapsi kooli saata ja nii jäävad ka lugemis- ja kirjutamisoskus paljudele kättesaamatuks. Käisime mitmel korral Simbaris olles kirjaoskusetunde vaatamas ja nägime õpilaste hulgas igas vanuses inimesi alates lastest kuni vanema põlvkonna esindajateni.
Aga kuidas toimub lastetöö? Simbari kogudustes ei ole eraldi lastetunde või pühapäevakooli. Lapsed ja ka noored on alati koos vanematega pühapäevasel koosolekul ja ka muudel kogunemistel. Sellega tahetakse rõhutada perede kokkukuuluvust ning ka seda, et laste vaimulik juhendamine on vanemate ülesanne st nad teevad seda ise oma kodus. Mõnedes NTM töö tulemusel tekkinud kogudustes on siiski pühapäevakool samaaegselt täiskasvanute koosolekuga. Kohati sõltub selle olemasolu ka sellest, kas misjonäride hulgas on neid, kes valmis kohalikke inimesi õpetajateks välja koolitama.
Simbari koguduse rahvas koguneb ka nädala sees – igal kolmapäeva toimub palvekoosolek kas kellegi kodus või misjonäride majade lähedal asuvas sõprusemajas. Just nii nad seda kohalikus stiilis ringikujulist maja nimetavad :)!
Sõprusemaja väljast- ja seestpoolt
Kuid nädala sees toimub ka spontaanseid kogunemisi lihtsalt inimeste kodudes. Simbari usklikud on veel noored oma usus, kuid samas väga siirad ja õnnelikud selle üle, mida Jumal nende eludes on teinud. Nad on innukad koos laulma ja palvetama ning püüavad elada päevast päeva koos Jeesusega. Nende elustiil ja mõtteviis oli kaua aega Jumalast väga kaugel ja nii võtab igapäevase elu kõigi tahkude Tema tahte järgi seadmine aega. Siinkohal vaid üks näide... meie sealoleku ajal tekkis ühe uskliku mehe Risoni peres suur probleem (tema isa tahtis oma esimese naise ehk siis Risoni ema enda juurest ära saata, kuna tal oli ka teine naine ja mõlema eest hoolitsemine käib üle jõu). Asi viidi külakohtusse ja seal toimus äge arutelu kogu olukorra üle. Risonit ärritas see niiväga, et ta tõttas koju oda ja noa järgi, et nende abil õiglus jalule seada. Teel tagasi kohtupidamise paika kohtus ta aga misjonäriga, kes ta nö rajalt maha võttis, teda kuulas ning talle piiblist lähtuvat nõu andis. Selle tulemusel rahunes Rison maha ja ei sekkunud olukorda, kus ta tegelikult niikuinii midagi muuta ei oleks saanud. Julgustav oli näha, et usuelu on igapäevane õigete valikute tegemine kõigile usklikele olenemata nahavärvist või aastatest, mis oleme koos Jumalaga elanud. Ja Jumala abi on samuti kõigile kättesaadav, kui me vaid kokreetses olukorras olles peatume ja Temalt juhatust ning abi küsime.
Ühte vahvat asja Simbari koguduse elust tahan veel mainida... nimelt seda, kuidas nad koos vaba aega veedavad... igal pühapäeva pealelõunal kogunevad nad misjonäride majade lähedale võrkpalli mängima. Kaasa löövad muidugi ka misjonärid. Aga nad teevad ka paljusid teisi asju koos – aitavad üksteisel maju ehitada, aedade ja põldude eest hoolitseda (eriti kui keegi haiguse tõttu ei saa seda ise teha) jne. Nagu juba kirjutasin, käib praegu uue kogudusehoone ehitamine, mida tehakse samuti nö talgukorras. Usklikud hoiavad väga kokku, mis on suureks abiks ka siis, kui nende valikut Jeesust järgida ei mõisteta ja neid avalikult selle eest laimatakse ning ähvardatakse.
