Sel nädalal käisime Rodza külas matustel. Lahkunu oli meie keeleõpeabilise Tufa emapoolne vanaema. Ta suri esmaspäeval. Teisipäeval ja kolmapäeval kogunesid sugulased, tuttavad, lähemad ja kaugemad naabrid tema kodus ehk siis küla selles piirkonnas, kus lahkunu suguvõsa majad kõik kenasti üksteise lähedal koos on. Igaüks tõi kaastunde ja austuse avaldamiseks kaasa aiasaadusi ja poest ostetud toidukraami ning paljud andsid lahkunu lähematele sugulastele ka raha. Eriti raha andmine väljendab austust ja tõelist kaastunnet. Tühjade kätega tulek ja kaastunde ainult sõnades väljendamine on solvav. Neid päevi, kui inimesed tulevad ja kaastunnet avaldavad nimetatakse „haus krai“ ehk nutu maja. Kohaletulnud naised, väljendavad oma kurbust ja leina valju häälega nuttes ja halades, samal ajal suures pundis üksteisest kinni hoides.
Neljapäeval oli siis matusepäev. Kuna tegemist oli tavalise inimesega st lahkunu ei olnud külajuht ega muidu tähtis isik, siis juba matusega samal päeval toodi kohale palju sööki, küpsetati seda lõketel ja mumudes (maa sisse kaevatud „ahjud“) ja jagati see kõigi osalejate vahel vastavalt igaühe eelnevale panusele st kui palju konkreetne pere süüa kaasa tõi. Üks lahkunu pereliikmetest pidas selle üle arvet, et hiljem kõik õiglaselt jagatud saaks. Kui tegemist on tähtsa isikuga, toimub söögitoomine- ja jagamine mitu nädalat peale matust. Kaugemalt tulnud sugulased veedavad kogu vahepealse aja lahkunu pere juures, kes neid sel ajal toidab ja katab ning see on päris suur rahaline koormus kogu perele. Samas pere on siin väga lai mõiste, see ei ole meile tuntud vaid vanematest ja lastest koosnev väike pere, vaid ikka palju laiem isikute ring.
Kui me neljapäeva hommikul matusekohta jõudsime oli üks grupp sugulasi end kenasti ritta seadnud ja ootas juba, et neist pilti teeksime. Lubasime Tufale, et teeme fotosid ja ilmutame mõned hiljem ka pere jaoks, kuna see on siin väga suur asi, mida vähesed ise teha saavad.
Kohe nende kõrval oli teine grupp inimesi sigade ümber seismas. Siga on siin tähtis staatuse sümbol. Mida rohkem sigu suguvõsa jaksab matusepäeval küpsetamiseks osta, seda parem ja seda suuremat austust näidatakse lahkunu suhtes (ja seda postiivsemalt sellest perest hiljem räägitakse). Meie lugesime sel matusel kokku kuus siga, võimalik, et oli ka rohkem.
Ja ümberringi oli veel palju teisi, kes nähtavasti ei olnud sugulased, vaid naabrid ja tuttavad. Ja tahtsid ka pildi peale.
Sead olid pilditegemise ajaks juba vagaseks tehtud ja päev jätkus nende küpsetamiseks ettevalmistamisega. See on meestetöö. Kõigepealt põletasid nad lõkkel sigade nahalt karvad ära ja siis eemaldasid sisikonnad. Küpsetamine toimus samuti lõkkel või koos juurviljadega mumus.
Samal ajal naised valmistasid maguskartuleid, tabiokke, banaane ja kõiksugu rohelist kraami (meie mõistes nagu erinevaid salatilehti, kuid siiski tugevamad) mumus küpsetamiseks ette. Osa naisi tegeles ka kanade ettevalmistamisega. Ning mõnes kohas nägime, et mumusse pandi ka lambaliha, mida ostetakse linnast külmutatuna. Naised töötasid siin ja seal gruppidena koos ümbritsetud ringisilkavatest või niisama nende lähedal istuvatest igas vanuses lastest.
 |
| Kanade puhastamine |
 |
| Kana pakkimine mumusse panekuks |
Toidu ettevalmistamine ja küpsetamine toimus korraga mitmes kohas, nii umbes 100 m raadiuses ja üks oli ka kaugemal. Nii võis eemalt küla poole vaadates näha vähemalt kuues kohas mumude suitse taeva poole tõusmas.
 |
| See suitsev kuhi ongi valmis mumu |
Samal ajal kaevasid mõned tugevad noored mehed sealsamas suguvõsa majade juures hauda. Tundus olevat tähtis, et see on hästi sügav. Kui kaevamistöö valmis, kaunistasid nad selle seestpoolt kauni lillelise kangaga. Mitmes kohas oleme näinud, et hauale ehitatakse hiljem peale seinteta maja, ehk siis katusealunse moodi asi ja kogu haud kaunistatakse kunstlilledega ning jõulukarraga.
 |
| Taamal mehed haua ääres |
Kogu päeva jooksul tuli aeg-ajalt uusi matusel osalejaid juurde. Nad saabusid gruppidena, kes esindasid suguvõsa erinevaid harusid. Meie sealoleku ajal tulid lahkunu suglased, kes elavad ühes kaugemas külas. Saabudes panid nad esmalt kogunemiskoha keskpuntki maha kaasatoodud toidukraami ja siis pidas nende juhtisik väikese kõne ning selle järel kutsus ükshaaval enda juurde erinevaid lahkunu sugulasi, kellele siis raha anti. Mida lähem sugulane, seda rohkem raha talle anti, seega siis pojad ja tütred said rohkem kui nende täiskasvanud lapsed jne. Lastele raha ei antud. Raha ei olnud sugulastel mitte kokku pandud, vaid iga kord kui kellegi nimi välja hõigati tuli sugulaste grupi hulgast paar inimest välja ja ulatas sellele isikule rahatähed. Ma ei tea, kas see oli neil enne kuidagi kokku lepitud või mitte.
 |
| Kaasatoodud toit, need pikad pulgad on suhkruroog, millest hammustatakse tükk ning imetakse "suhkur" välja |
 |
| Raha üleandmine |
 |
| Lahkunu lähemad sugulased oma nime väljahüüdmist ootamas |
 |
| Leinajad |
 |
| Järgmine sugualste grupp oma kingitustega |
Peale raha ja toidukraami üleandmist tänas üks teise poole mees külalisi nende panuse ja lahkuse eest. Seejärel ühines kaks sugulaste gruppi ja avaldasid üksteisele kaastunnet. Naised seisid pundis koos ja nutsid ning hüüdsid valju häälega. Mehed lihtsalt kallistasid üksteist. Üks huvitav asi oli veel see, et kogu päeva jooksul oli kasutusel väga mitmeid hõimukeeli vastavalt sellele, kust keegi pärit on. Ma ei tea, kuidas ja kui palju nad üksteisest aru said aga kõik tundus toimivat ja alati on muidugi võimalik ju ka pidzin inglise keelt kasutada. Aga meie jaoks tähendas see, et kõigest me aru ei saanud.
Veidi hiljem kuulsime aga, et vestlus ägenes ja muutus üha valjemaks. Meie ei mõistnud, millest nii tuliselt räägiti aga keegi selgitas, et raha saanud suguvõsa kaks poolt ei olnud rahul sellega kui palju kumbki pool sai. Konflikti arutamine läks aina valjemaks, kuid tundus, et lõpuks leiti siiski rahumeelne lahendus (vähemalt selleks korraks).
Seejärel jagati äsja saabunud külalistele kukleid ja siirupivett. Tufa selgitas meile, et vanasti pakuti rahvale kohalikku toitu ehk siis küpsetatud maguskartulit vmt aga tänapäeval on kombed teistsugused ja inimesed on palju õnnelikumad kui saavad kehakosutuseks nö poetoitu.
Meie liikusime koos Tufaga ringi, vaatasime, mis erinevates kohtades toimub ja ajasime rahvaga juttu. Mõned inimsed olid meile juba tuttavad ja tore oli neid taas kohata. Need, kes söögi ettevalmistamises ei osalenud või sellega valmis olid, istusid niisamas varjulisemates kohtades ja ajasid juttu. Osa rahvast veetis aega raha peale kaarti mängides.
 |
| Kaardimängijad |
Tufa näitas meile maja, kus lahkunu kirst asus. See oli märgistatud kahe suure ukse kõrval rippuva banaanikobaraga.
Maja juures, kus lahkunu elas, kohtusime Tufa ema ehk siis lahkunu vanima tütrega. Ta on hästi vahva naine. Tema abikaasa jättis pere juba aastaid tagasi maha ja nii on ta üksi (ja sugulaste abiga) kuus last üles kasvatanud. Kõige noorema eest, kes on nüüd umbes 20 aastane, hoolitseb küll tema vanim tütar oma perega. Nagu juba mainisin, peresuhted on siin hoopis teistsugused kui meil. Laste teise perre kasvatada andmine toimub väga lihtsalt ja samas seob inimesi omavahel tugevamini kui veresugulus. Sealsamal matusel kohtusime mehega, kes rääkis, et tema naisel sündis nädal tagasi laps ja nüüd hoolitseb ta lisaks enda imikule ka kellegi teise kuu aja vanuse lapse eest. Teisalt teame peret, kel sündisid kaksikud ja üks neist anti kohe laste isa venna perre kasvatada kuna neil endal lapsi ei olnud. Meie käest küsitakse tihti, et kas jätsite lapsed koju? Hmm, ei jätnud, meil lihtsalt ei ole lapsi. Aga siin on see peaaegu välistatud – kui endal lapsi ei ole, siis saad teistelt :)! Ka nö adopteeritud lapsi nimetatakse oma lasteks, väga vale ja solvav on kõigi ees öelda, et see laps ei ole päriselt minu oma. Eriti kui seda peaks lapse pärisvanemad ja laps ise kuulma. See oleks nagu lapse perest väljaarvamine.
Tufa emal on siis kuus last (tegelikult seitse aga üks on surnud). Siin loevad Tufa ja ema kokku teisi pereliikmeid. Selleks kasutavad siinsed inimesed alati sõrmede abi ja ei öelda, et esimene, teine, kolmas jne laps, vaid et kõigepealt sündis poiss, tema järel sündis tütar jne. Lõpuks loetakse kokku mitu sõrme oli laste üleslugemiseks vaja :).
Aga ma läksin nüüd teemast täitsa kõrvale…
Matuse päevaplaan oli üldiselt selline, et kõigepealt tehakse ettevalmistused mumuks st kaevatakse auk, süüdatakse selles kivide peale lõke, samal ajal valmistatakse ette toit mumusse panemiseks. Kui kivid parasjagu kuumad eemaldatakse söed ja pannakse nende asemele toit ning kaetakse mumu banaanilehtdede ja mullaga kinni. Sel ajal kui toit mumus küpseb toimub matusetalitus. Sel päeval algas mumude ettevalmistamine juba varahommikul ja umbes kell 2 pealelõunal oldi valmis matusega alustama. Aga tekkis väike problem: pastor, kes pidi tulema, ei tulnud. Kiirest võeti ühendust ühe teise pastoriga ja tema oli valmis teenistust juhatama aga ei jõudnud kohe kiiresti kohale. Rahvas ootas teda väga kannatlikult. Istuti lihtsalt murul ja aeti juttu või vaadati niisama ringi. Kogu aeg tuli ka inimesi juurde. Paljud olid juba eelmistel päevadel käinud kaastunnet avaldamas ja tulid nüüd matusele ka. Rahvast oli palju.
Mõned naised olid katnud oma näod saviga, mis on siin traditsiooniline leinamärk. Olime varem näinud matustel osalejaid, kes olid kõik saviga kaetud. Küsisime, et miks seekord nii ei ole. Saime teada, et seda tehakse siis kui inimese surm oli ootamatu st ta ei olnud vana ja haige, vaid noor ja elujõuline inimene, kes oleks võinud veel aastaid elada.
Matuseteenistus algas umbes kell pool neli. Enne seda asetati murule suur kiletükk, sellele lilleline kangas ning sellele omakorda kanti lahkunu kirst.
Kõigepealt tehti kirst tolmust puhtaks (majas ei saanud seda teha, kuna selles ei ole akende puudumise tõttu valgust).
Siis kaunistati see rohkete kunstlilledega.
Ja nüüd võis teenistus alata. Esimest osa, mis koonses piibli kirjakoha lugemisest ja lühikesest sõnumist ja palvest, juhatas asenduspastor. Ta luges Jeesuse sõnu selle kohta, et taevasse viib kaks teed ja kaks väravat ja julgustas kuulajaid mõtlema sellele, kas nad on kristlased ainult nime poolest vaid ka tõeliselt Jeesusesse usuvad ja ühel päeval Temaga koos taevas on. Siinses kultuuris väga asjakohane sõnum, kuna tõepoolest on Paapual üllatavalt palju inimesi, kes peavad end kristlasteks, kuid isiklikult Jeesust ei tunne. Nad arvavad, et kirikus käimine ja teatud reeglite järgimine viib neid taevasse ning nende teadmised piiblist on kahjuks üsna kesised.
Peale seda kandisd mehed kirstu haua juurde ning seal juhatas teenistust teine pastor. Osa rahvast seisis haua äärele nii lähedal kui võimalik, kuid paljud jäid lihtsalt murule istuma.
Peale lühikest sõnumit ja palvet lasti kirst hauda. Sellele visati lilleõielehti, mida lapsed olid hommikul kilekottidesse kogunud. Ma kahjuks ei tea, mis tähendus sellel on.
Peale seda oli meil kahjuks aeg lahkuda. Ja nii me ei näinud, mis täpselt edasi toimus. Aga Tufalt kuulsime niipalju, et ees oli veel mumude avamine ja toidu jagamine. Kohapeal keegi seda ei söö, vaid kõik viiakse koju kaasa.
Lõpuks mõned siinset kultuuri puudutavad tähelepanekud ja heietused
... meie jaoks on tekkis küsimus, et miks kulutatakse palju raha toidule ja antakse lahkunu sugulastele, kui samas ei ole inimestel piisavalt raha igapäevaste asjade muretsemiseks ja ei jaksata näiteks laste kooliraha maksta ega vahel ka mitte süüa osta jne? (Anname endale aru, et meie vaade asjadele on muidugi väga piiratud ja meie kogemusest lähtuv.). Siinmail ei ole enamusel inimestel ravikindlustust ega pensionisamba makseid. Selline raha kinkimine tagab , et kui rahaandjal on endal tulevikus häda käes ja abi vaja, siis tulevad teised appi. Seega tegemist teatud mõtes sotsiaalkindlustussüsteemiga. (Siinkohal tuleb mainida, et selles valdkonnas ka asjad arenevad – kõik ametlikult töötavad inimesed panevad väikese osa sissetulekust kohustuslikus korras pensionifondi ning ka tööandja annab oma panuse.) Ja raha ei anta mitte ainult matustel vaid ka paljude teiste tähstate sündmustega seoses.
... lastele pööratakse üldiselt väga vähe tähelepanu, peamiselt ainult siis kui nad segavad või midagi valesti teevad. Üllatasin mitmeid lapsi nende poole pöördudes ja neile küsimusi esitades. Nad olid enamasti üsna häbelikud vestluskaaslased. Panin ka tähele, et laste riietamisel ei pöörata väga tähelepanu sellele, kas kasutatud riiete poest ostetud rõivad on mõeldud tüdrukutele või poistele. Nii kohtasin umbes 6-aastast Oliveri, kes kandis seelikut (!), küsisin ta nime veel mitu korda üle, et päris kindel olla aga kes teab, võib olla oli hoopis poisile tüdruku nimi pandud :)! See on küll erandlik näide aga samas tüdrukud näevad väga tihti välja nagu poisid.
... kuna inimesed väljendavad leina ja kurbust teistmodi (väga valju häälega nuttes), siis tekib tunne nagu see ei oleks päris siiras, sest meie kogemus on teistsugune, aga sellepärast sugugi mitte õigem või parem. Matusepäeval kohtasime palju naeratavaid inimesi (muidugi võis see olla põhjustatud meie st valgete inimeste nägemisest). Aga üldiselt ei olnud meeleolu ei kurb ega rusuv. Ehk ka sellepärast, et lahkunu oli jõudnud vanusess, kus surm oli ootuspärane. Just nii inimesed seda väljendasid. Ta oli enne surma haige (siin nimetatakse kõiki haigusi ühe nimetajaga – „kus“ ehk külmetus) ja teda ei üritatudki ravimitega aidata. Kui küsisin selle kohta, siis sain vastuse, mis sisaldas mõtet, et kui oleksime ostnud ravimeid ja ta oleks ikkagi surnud, siis oleks ju raha tuulde läinud.
