1. mai 2013 Askim



Panin tänase postituse pealkirjaks pidzin inglise keelse sõna, kuna ei oska sellele päris eestikeelset vastet leida. No võiks tõlkida abipalve või abiküsimine aga päris täpselt need sõna sisu ikkagi edasi ei anna. Sõna ise tuleb tegelikult küll inglise keelsest tegusõnast “ask” ja tähendab ka pidzin inglise keeles “küsima”. Püüan siis selgitada selle tähendust siinses kultuuris näite abil, mis tuleb elust enesest :).
 
Käisin reedel keeleõppe eesmärgil naabrinaise juures. Tema nimi on Alua. Ta elab siit nö. kiviviske kaugusel - maja paistab meie kodu juurde kätte. Richard tegi uinakut ja ma mõtlesin, et saan kenasti keele kuulamisele pühenduda (see on meie praegune keeleõppe meetod). Aga Alual oli mure ja ta suurt millestki muust rääkida ei tahtnud/suutnud (ja ta tegi seda pidzin inglise keeles, kuna Dom keelt ma ju veel ei mõista). Nimelt tuleb juuni teisel nädalal meie külla Simbu provintsi juht, kes on Dom hõimust pärit. Ma uurisin, et miks ta tuleb aga päris selget vastust veel ei saanud (loodetavasti kunagi hiljem saan). Rahvas tahab teda muidugi väga suursuguselt vastu võtta. Naised on otsustanud, et panevad kokku grupi, kes kannab kohalikke rahvarõivaid ja esitab mõned laulud ja tantsud. Alua on selle ettevõtmise juht. Aga mure on neil see, et ei ole rahvarõivaid. Siin koosnevad need linnusulgedest, karusnahatükkidest, merekarpidest jm looduslikust materjalist, lisaks kasutatakse ka rohtu ja puulehti jne. Kui viimaseid kahte saavad naised ise koguda, siis esimest kolme osa ei ole nii lihtne leida. Aga nad teavad inimesi, kel on need olemas. Ja nad küsisid, kas saaksid neid tolleks päevaks laenata. Vastus oli jaatav, kui sellele lisati, et tuleb nende kasutamise eest maksta 50 kinat naise kohta. Sellist raha neil aga ei ole. Nüüd jõuan siis lõpuks asja juurde: Alual oli mulle „askim“ ehk ta küsis, ka me Gerolfiga saaksime talle ja veel kolmele naisele vajaliku summa laenata, kokku 200 kinat (umbes 70 Eurot). Nad loodavad, et provintsi juht annab nende külale palju raha, millest nemadki osa saavad ja siis nad maksavad meile raha tagasi. Alua esitas oma soovi päris mitu korda selgitades, miks ja kuidas ja mida nad plaanivad ning seda mitte sellepärast, et ta arvaks, et ma ei saanud soovist aru, vaid nii on siin kombeks. Mina püüdsin öelda, et kui küla on huvitatud asjast, siis peaks nad kõik koos raha kokku panema, aga Alua ütles, et nad on juba küsinud ja keegi ei saa neid aidata. Lõpuks leppisime kokku, et ma räägin Gerolfiga ja annan talle järgmisel päeval meie otsusest teada. 

Selline „askim“ küsimine ei ole erandlik – meie käest on nelja siinviibitud nädala jooksul küsitud juba päris palju asju (see oli küll esimene rahaküsimine). Näiteks on küsitud majavärvi, kirvevarreks sobivat puutükki, kilet maja seinte niiskuskindlaks tegemiseks, seepi, riisi, konservkala jne. Ma pean tunnistama, et need küsimised on meie jaoks siinses kultuuris elamise ja sellega kohanemise üks kõige keerulisemaid nähtusi. No ei oleks keeruline, kui me vastaks kõigile küsimistele postiivselt, aga seda me teha ei saa. Sellel on mitmeid põhjusi – esmalt me ei taha olla „rikka valge onu“ rollis; teiseks me ei taha, et inimesed saaks oma vajaduste rahuldamisel meist sõltuvateks, sest me ei jää siia alatiseks; kolmandaks ei taha me raha laenata, kuna 99% juhtudest ei ole neil võimalik seda tagasi maksta ja siis on suhe rahalaenajaga rikutud, kuna tal on piinlik meiega edaspidi kohtuda; neljandaks, me lihtsalt annaks end vaeseks, kui teeks seda alati kui küsima tullakse (kuuldus sellest, et me alati positiivselt vastame leviks väga kiiresti!). Samas on asjal teine pool: üksteiselt küsimine ja sellele positiivselt vastamine loob siinses kultuuris suhteid ja tugevdab neid. Nii tuleb meil leida tasakaal selle vahel, mis on mõistlik ja vajalik ning mis aitab meil olla kogukonna aktsepteeritud liikmed. Ja see on vahel väga raske, eriti teisest kultuurist tulnule! Üsna selge on see, et me alles õpime, kuidas „askim“-itele vastata ja selle käigus teeme ka vigu. Loodetavasti mitte nii suuri, et suhted inimestega selle tõttu karmilt kannataskid. Palvetage, et meil oleks tarkust igas olukorras sobivalt reageerida!
Mis me siis Aluale ütlesime - leidsime, et see vajadus ei ole esmane st. kui me ei vasta jaatavalt, siis ei jää keegi nälga vmt. Teisalt me arvame, et see on tõesti kogukonna teema – igaüks peaks olema valmis panustama juhi vastuvõtuks. Siis jõudsime enda arvates positiivse lahenduseni: ütleme Aluale, et oleme valmis laename 50 kinat juhul kui nad saavad ülejäänud 150 kinat teistelt. Tahame seda raha nende käes näha ja siis anname neile puuduva 50 kinat. Me ei ole veel otsustanud, kas laename selle või anname ilma tagasi lootmata, tõenäoliselt teeme viimast... ei tahaks ju suhteid naabritega ära rikkuda. Andsin Aluale meie otsusest teada ja tema reaktsioon oli lihtsalt „Em olrait“ ehk „Nii sobib“. Ootan juba põnevusega, et kas nad leiavad ülejäänud raha rahvariiete laenamiseks... 

Pean veel lisama, et nende „askim“-ite teine pool on see, et meil on õigus ka asju, aiasaadusi ja abi küsida. Ja et meie suhted külarahvaga tasakaalus oleks, teeme seda,  kuigi endal on seejuures kummaline tunne, sest tegelikult meil ju ei ole vajadust midagi küsida ning seda tehes tundub nagu võtaks me neilt veel selle vähesegi, mis neil on. Nagu eelmpool mainitud – see ebakindlust käib vast võõras kultuuris elamise juurde. Loodetavasti saame mingi aja möödudes väga osavateks küsijateks ja küsimistele vastajateks. Ärge siis ära ehmatage kui me taas kodus olles seda endalegi teadvustamata praktiseerime... :), lihtsalt küsige vastu!