2. detsember Taas kord Simbari hõimust

Ma ei ole juba päris kaua midagi blogisse lisanud... aga sain nüüd valmis pikema kirjatüki Simbari koguduste ajaloost ja elust. Olime Simbari hõimus terve septembrikuu ja ühes varasemas sissekandes kirjutasin juba veidi sealsest elust aga nüüd siis veel infot sellele lisaks. Hääd lugemist!

Esimesed New Tribes Mission'i (NTM) misjonärid asusid Simbarisse elama 1966. aastal. Aastate jooksul on Simbaris lühemat või pikemat aega töötanud neli perekonda ja kaks vallalist misjonäri. Tagasi vaadates võib öelda, et esimesed simbaride keskel elanud misjonärid osutusid nö maapinna pehmendajateks ja seemne külvajateks, nende järel tulnud on aga näinud, kuidas töö vilja kannab. Praegu elab kohapeal üks pere ja üks vallaline naine, kes on seal teeninud umbes 15 aastat. Simbari keel kuulub Angan keelte rühma, milles on 9 erinevat keelt. Keelerühma nimi tuleb sellest, et kõigis keeltes on sõna „angan“ tähendus „uks“. See on väga keerulise grammatikaga keel ja tavaliselt läheb misjonäridel selle omandamiseks vähemalt 4-5 aastat, vahel ka kuni 10.

Näide simbari keelest: alumine rida on kõik üks sõna! Mitu tähte on?

Simbarikeelne laulik (üleval vasakul on üks laul pidzin inglise keeles, ülejäänud kõik simbari keeles). Laul number 17 on meilegi tuntud "Suur Jumal kui ma näen mis oled loonud...

Pikka aega ei olnud simbarid huvitatud Jumala Sõna tundmaõppimisest ja veel vähem Temasse uskumisest. Hõimus tegutseb üks kirik, mis õpetab, et pääste tuleb tegudega ära teenida ja see on muutnud simbarid usuasjade suhtes ükskõikseks. 2001. aastal aga pakkusid NTM misjonärid ühe Simbari küla rahvale taas võimalust Jumala kõnet (nii nimetavad nad piiblit) kuulda ja seekord õpetati huvilisi nö kronoloogiliselt. Alustati piibli algusest ehk loomisloost ja lõpetati Johannese evangeeliumi sündmustega. Selle käigus kuulsid inimesed kõigist olulisematest piiblisündmustest, mis näitasid neile, kes on Jumal ja milline on inimese suhe temaga. Lõpuks jõuti Jeesuse elu, surma ning ülestõusmiseni, mis tõi lahenduse patuprobleemile ning lahusolekule Jumalast. Peale ligi 60 tunni kuulamist tulid mõned inimesed usule ja misjonärid panid kogu oma energia nende julgustamisse ja õpetamisse. See väikene grupp hakkas Jumala abiga tasapisi kasvama ja tänaseks on Simbari hõimus kaks kogudust – üks selles külas, kus misjonärid elavad ja teine naaberkülas. Viimase rajamise algajateks olid simbari usklikud, kes ise ka sealseid inimesi algusest peale õpetasid.

Viimasel pühapäeval tegime grupipilti koos koguduse ja misjonäridega

NTM misjonärid püüavad oma tööd teha selliselt, et ühel päeval nende jaoks hõimus enam tööd ei ole. See tähendab, et kohalikke usklikke koolitatakse piiblit ja kirjaoskust õpetama, kogudust juhtima jne. Muidugi on see üsna pikaajaline protsess. Hõimu saabudes ja peale keele teatud tasemel omandamist on misjonäri esimene põhiülesanne luua seni ainult suuliselt eksisteerinud keelele tähestik ja panna kirja selle grammatikareeglid (kui seda varem tehtud ei ole). Sellele järgneb kirjaoskuse õpetamine ja muidugi ka piibli tõlkimine. Viimast tehakse väga tihedas koostöös kohalike inimestega. Ükskõik kui hästi misjonär ka keelt ära ei õpiks, päris nii nagu kohalikud inimesed, ta ennast kunagi väljendama ei hakka. Seetõttu on just hõimuinimesed need, kes ütlevad, kuidas üks või teine asi sõnastada tuleb, et piibel kõlaks nagu oleks see algselt just selle hõimu keeles kirjutatud. Vastasel juhul jääb selle sisu inimeste jaoks võõraks ja arusaamatuks. Lisaks piiblile tõlgivad misjonärid ka piiblitunde, mida rahvale õpetatakse. Nagu juba mainitud on need alguses suunatud uskmatutele aga kui inimesed tulevad usule vajavad nad usklikele suunatud õpetust. NTM-l on olemas mahukas 7 osaline piiblitundide seeria, mis katab kogu Uue ja osaliselt ka Vana Testamendi. Igas hõimus kohandab misjonär selle tõlkimise käigus kohalikku kultuuri sobivaks st kasutab näiteid ja sõnavara, mis vastava hõimu inimestele arusaadavad on. Simbaris tegutsevad misjonärid tõlgivad praegu paraleelselt uue Testamendi raamatuid ja nende juurde kuuluvaid piiblitunde. Praeguseks on tõlgitud veidi üle 30% Uuest Testamendist ja mõned Vana Testamendi raamatud.

Piibliõpetuse viib esimesel korral läbi misjonär. Peale seda, kui inimesed on usule tulnud ning neid on veidi õpetatud, püüab misjonär leida mehi, kel tundub õpetaja ja juhina toimimisek vajalikke eeldusi olevat ning hakkab neid tasapisi õpetamisse kaasama. Järk-järgult õppides ja arenedes võtavad kohalikud usklikud teatud aja möödudes õpetamise täiesti enda peale ning misjonär on ainult kõrvalseisva nõuandja rollis. Iga kogudus, mille Jumal laseb hõimukülades sündida on Jumala, mitte misjonäri kogudus ja tal tuleb usaldada, et Jumal kasutab just neid inimesi, kes seal elavad, oma sõnumi edasiviimiseks. Simbari on väga hea näide sellest, et just nii see ongi. Kohalikes kogudustes on praegu 5-6 meest, kes kordamööda mõlemas kohas pühapäeviti õpetavad ja tulevikus saavad neist tõenäoliselt koguduse vanemad ehk juhid. Misjonärid ei kiirusta ka juhtide määramisega... nad peavad Jumala juhtimisel loomulikult usklike hulgast välja kasvama ja kogudus otsustab hiljem ühiselt, kas nad sobivad juhtideks või mitte. Järgitakse ka põhimõtet, et juhi rollis on alati vähemalt kaks venda, et vältida kogu vastutuse ühele isikule panemist.



Pühapäev koguduses

Huvitav on see, et päris alguses toimub Jumala Sõna õpetamine lihtsalt kellegi kodus või küla kesk või mõnes kõigile avatud hoones st. misjonärid ei alusta koguduse rajamist kiriku ehitamisega. See toimub sageli alles päris palju hiljem või isegi üldse mitte... Uus Testament ei pane suurt rõhku kirikuhoone kui sellise olemasolule, tähtsaim on, et inimesed usuvad Jeesusesse ja tahavad igapäevaselt temaga koos elada. Paapual lisandub veel seegi aspekt, et paljudes kohtades tegutsevad kirikud või organisatsioonid, mis õpetavad, et kirikus käimine on üks kristlaseks olemise või päästetud saamise tingimusi. Kuna see ei vasta tõel, hoiduvad NTM misjonärid kirikute ehitamisest kohe koguduse tekkimise alguses. Kui kristlased on veidi usus kasvanud ja/või nende hulk nii suureks läinud, et tavapärases hoones kogunemine ei ole võimalik, otsustavad nad ise, kas ehitada kogudusemaja või mõnes kohas ka lihtsalt katusealune, kus on hea koguneda. Simbari usklikud otsustasid mõned aastad tagasi ehitada väikese kogudusemaja. Nüüdseks on see aga juba liiga väike ning see maja, kus meie veel koos nendega septembrikuus kohtusime, on tänaseks maha võetud ja toimub suurema hoone ehitamine.

Veidi lähemalt ka kirjaoskuse ehk siis lugemise ja kirjutamise õpetamisest. Kirjaoskuse tase on Paapual , eriti selle kaugemates piirkondades, väga madal. Kuid rahva õpetamise eesmärk ei ole pelgalt kirjaoskuse taseme tõstmine. See on vajalik ka selleks, et tagada kogudusele areng ja tulevik. Inimesed võivad küll Jumala Sõna kuuldes usule tulla, kuid edasine vaimulik kasv on takistatud kui nad ei saa ise piiblit lugeda. Nagu juba mainitud, ka kirjaoskuse õpetamisel on misjonäride eesmärk anda see kohalike inimeste kätesse. Misjonärid nö „loovad“ kirjakeele ja koostavad kirjaoskuse õppimise töövihikud, väikesed lugemikud ning õpetaja juhendid. Nad viivad läbi ka esimesed kursused, kuid nende käigus püüavad leida õpilaste hulgas potensiaalseid õpetajaid. Järgmise kursuse ajal kaasatakse neid inimesi juba õpetamisse ja kolmandal või neljandal korral teevad nad seda täielikult ise. Misjonärid valmistavad ette ka õpetaja juhendid, nii et kohalikud inimesed saavad kirjaoskust misjonäridest täiesti sõltumatult edasi õpetada. Muidugi võivad nad alati misjonäridelt nõu küsida, kuid põhimõtteliselt on kogu vastutus nende käes. Simbaris toimuvad kirjaoskuse tunnid mõlemas külas, kus on kogudused ja õpetajateks on koguduse liikmed, kuid õpilasteks võivad olla kõik külaelanikud. Rahvas on selle võimaluse eest väga tänulik. Ma ei tea, kas olen varem kirjutanud, et Paapual on kooliharidus tasuline. Vanematel ei ole aga tihti raha, et lapsi kooli saata ja nii jäävad ka lugemis- ja kirjutamisoskus paljudele kättesaamatuks. Käisime mitmel korral Simbaris olles kirjaoskusetunde vaatamas ja nägime õpilaste hulgas igas vanuses inimesi alates lastest kuni vanema põlvkonna esindajateni.

Aga kuidas toimub lastetöö? Simbari kogudustes ei ole eraldi lastetunde või pühapäevakooli. Lapsed ja ka noored on alati koos vanematega pühapäevasel koosolekul ja ka muudel kogunemistel. Sellega tahetakse rõhutada perede kokkukuuluvust ning ka seda, et laste vaimulik juhendamine on vanemate ülesanne st nad teevad seda ise oma kodus. Mõnedes NTM töö tulemusel tekkinud kogudustes on siiski pühapäevakool samaaegselt täiskasvanute koosolekuga. Kohati sõltub selle olemasolu ka sellest, kas misjonäride hulgas on neid, kes valmis kohalikke inimesi õpetajateks välja koolitama.

Simbari koguduse rahvas koguneb ka nädala sees – igal kolmapäeva toimub palvekoosolek kas kellegi kodus või misjonäride majade lähedal asuvas sõprusemajas. Just nii nad seda kohalikus stiilis ringikujulist maja nimetavad :)!

Sõprusemaja väljast- ja seestpoolt

Kuid nädala sees toimub ka spontaanseid kogunemisi lihtsalt inimeste kodudes. Simbari usklikud on veel noored oma usus, kuid samas väga siirad ja õnnelikud selle üle, mida Jumal nende eludes on teinud. Nad on innukad koos laulma ja palvetama ning püüavad elada päevast päeva koos Jeesusega. Nende elustiil ja mõtteviis oli kaua aega Jumalast väga kaugel ja nii võtab igapäevase elu kõigi tahkude Tema tahte järgi seadmine aega. Siinkohal vaid üks näide... meie sealoleku ajal tekkis ühe uskliku mehe Risoni peres suur probleem (tema isa tahtis oma esimese naise ehk siis Risoni ema enda juurest ära saata, kuna tal oli ka teine naine ja mõlema eest hoolitsemine käib üle jõu). Asi viidi külakohtusse ja seal toimus äge arutelu kogu olukorra üle. Risonit ärritas see niiväga, et ta tõttas koju oda ja noa järgi, et nende abil õiglus jalule seada. Teel tagasi kohtupidamise paika kohtus ta aga misjonäriga, kes ta nö rajalt maha võttis, teda kuulas ning talle piiblist lähtuvat nõu andis. Selle tulemusel rahunes Rison maha ja ei sekkunud olukorda, kus ta tegelikult niikuinii midagi muuta ei oleks saanud. Julgustav oli näha, et usuelu on igapäevane õigete valikute tegemine kõigile usklikele olenemata nahavärvist või aastatest, mis oleme koos Jumalaga elanud. Ja Jumala abi on samuti kõigile kättesaadav, kui me vaid kokreetses olukorras olles peatume ja Temalt juhatust ning abi küsime.

Ühte vahvat asja Simbari koguduse elust tahan veel mainida... nimelt seda, kuidas nad koos vaba aega veedavad... igal pühapäeva pealelõunal kogunevad nad misjonäride majade lähedale võrkpalli mängima. Kaasa löövad muidugi ka misjonärid. Aga nad teevad ka paljusid teisi asju koos – aitavad üksteisel maju ehitada, aedade ja põldude eest hoolitseda (eriti kui keegi haiguse tõttu ei saa seda ise teha) jne. Nagu juba kirjutasin, käib praegu uue kogudusehoone ehitamine, mida tehakse samuti nö talgukorras. Usklikud hoiavad väga kokku, mis on suureks abiks ka siis, kui nende valikut Jeesust järgida ei mõisteta ja neid avalikult selle eest laimatakse ning ähvardatakse.


2. november Veel üks perepilt!


Laupäeva hommikul käisime Gerolfiga ühel õnnelikul perel külas. Efraimil ja Joyce’l sündis esimene laps, kellele pandi nimeks Kathy Molissa. Molissa on kohalik nö hõimunimi ja Kathy pandi ühe misjonäri auks, kes nende hea sõber on. See on siin päris populaarne tava - lastele mijonäride nimede andmine. Nii oleme kohtunud mitmete nooremate ja vanemate lastega, kes kannavad varem siin keskuses elanud inimeste nimesid. Ja selle järgi võib siis ka oletada, kes oli kellega sõbralikes suhetes… Hiljem, kui Kathy Molissa abiellub, saab ta mehe suguvõsa poolt endale veel ühe nime. Seniajani kasutatakse Igapäevases elus nime Kathy, sest hõimunime kasutamine on tabu.

Väike Kathy sündis kaks nädalat tagasi ja tal oli au tulla ilmale haiglas, kuna pere elab Goroka linna lähedal ja seal on haigla olemas. Kuid paljudes külades sünnitavad naised selleks eraldi ehitatud väikestes majades. Maa- ja linnarahva ühine komme on see, et äsja sünnitanud naine jääb koos vastsündinuga mingiks ajaks sinna majja või on oma kodumajas eraldi ruumis. Seal viibimise kestvus on erinevates kohtades erinev. Joy oli oma majas eraldi ruumis kaks nädalat ja sel laupäeval oligi siis aeg nö “välja tulla”. Sel päeval kogunevad sugulased, et koos lapse sündi tähistada. Olen püüdnud saada selle kombe algse põhjuse jälile aga kummalisel kombel ei ole keegi osanud seda mulle veel seletada. Ja nii on paljude kommetega… neid küll järgitakse, kuid ei teata enam miks. Varem võis see olla seotud naise ja lapse kaitsmisega kurjade vaimude eest või siis sellega, et naist ei peetud teatud aeg puhtaks jne. Nii et sel teemal tuleb mul veel kodutööd teha...

Samas selle kombe kohta ühele tuttavale küsimusi esitades sain teada ühest teisest huvitavast uskumusest. Nimelt ei tohi isa oma esmasündinud last sülle võtta ega teda puudutada kuni ta juba suur ehk umbes paariaastane on (tegelikult siin seda aastate ega kuudega ei märgita, kuna neil ei ole lihtsalt tähtsust, kirjelduse järgi ma oletan, et umbes selle vanuseni). Aga põhjus, miks isa lapsega tegeleda ei tohi või isegi mitte teda süles hoida ei saa, on see, et isa jääks seda tehes kiiresti vanaks ja jõuetuks. Järgmiste lastega seoses sama uskumust ei ole.

Esimese pildi selgituseks veel niipalju, et sellel on ka Joyce ema ja üks sugulane. Taustal on Efraimi ja Joyce maja. Ja kass kavalpea lipsas ka pildile :), märkasin teda alles hiljem pilti vaadates :)!

Huvitav on siin ka see, kuidas emad oma lapsi kannavad... lapsevankreid ei ole ja ausalt öeldes ei oleks nendega võimalik ka ringi liikuda, kuna teed ja rajad ei ole sugugi mitte sildedad ja sirged. Parem viis on lapse kandmine... kotis ehk siis Paapua tüüpilises bilumis. Selle valmistab tavaliselt ema ise lapseootuse ajal. Panen siia mõned pildid, et jutt selgem oleks. Nagu näha, kaetakse bilum vahel suure riidetükiga, et lapsel oleks rahulikum magada. Esimesel pildil bilumit kandev neiu ei ole siiski beebi ema, vaid õde.



23. okoober Lilleilu

Näen iga päev enda ümber imeilusaid lilli ja soovin seda ilu ka teiega jagada. Teen seda eriti kahele väga armsale inimesele - minu ja Gerolfi emale, mõeldes.




10. oktoober Meie elu Simbaris

Meie Simbari hõimu külastamisel oli mitu eesmärki:
1) jätkata pidzin inglise keele õppimist (sellest lähemalt allpool);
2) näha, kuidas misjonärid hõimus elavad ja töötavad ning õppida nende kogemustest (Simbaris töötav meeskond koosneb abielupaarist ja ühest vallalisest naisest);
3) tutvuda Simbari usklike ja kohaliku koguduse eluga;
4) saada eraldatud paigas elamise kogemus (Simbarisse pääseb ainult lennukiga, lähim maantee on paari päeva jalgisteekonna kaugusel)

Eesmärgid said kuhjaga täidetud :)! Õppisime väga palju sellist, mis hiljem hõimus elamisel kasuks tuleb. Kasvõi näiteks seda, kuidas elektrigeneraator võib olla tohutult lärmakas ning parem on panna majakatusele rohkem päikesepatareisid või et veepuuduse vältimiseks on hea panna maja kõrvale kaks hiiglasuurt mahutit ühe asemel (vihmavee kogumiseks, see on ainus viis puhast vett saada). Samuti kuidas aidata kogudusel iseseisvalt toimida selle asemel, et tekitada usklikes liiga suur sõltuvus misjonäridest. Seda nimekirja võiks väga pikalt jätkata...

Mis puutub keeleõppesse, siis selles vallas on meil häid uudiseid: oleme jõudnud tasemele, kus võime ametliku keeleõppe lõpetada. Muidugi jätkame pidzin inglise keele õppimist kogu selle aja, mil Paapual viibime, kuid see ei ole enam meie põhitegevus. Meie juhid soovitasid võtta veel veidi aega Paapua kultuuri erinevate tahkude tundmaõppimiseks ja sellega me siis nüüd tegeleme. See toimub samuti pidzin inglise keeles, nii et teatud mõttes läheb ka keeleõpe edasi. Siinkohal suur tänu kõigile, kes on meie keeleõppimise eest palvetanud. Ilma teie toetuseta ja Jumala abita ei oleks me seitsme Paapual oldud kuu jooksul nii kaugele jõudnud.

Keeleõppele asetasimegi Simbaris olles kõige suurema rõhu. Meie päevaplaan oli tavaliselt järgmine: hommikul kodus keelematerjaliga töötamine ja pealelõunal ning vahel ka õhtul külas rahvaga suhtlemine või kodus keeleõppeabilistelt materjali kogumine. Meie konreetseks eesmärgiks oli sel ajal koostada iga nädal üks lugu (umbes 15-20 lauset) ja see pähe õppida. Tundub lihtne aga on üllatavalt efektiivne meetod, mis peamiselt aitab õppida rääkima just nii nagu kohalikud räägivad st kasutama häid üleminekuid ühel teemalt teisele või põhiloost taustainfo andmisele ja tagasi põhiloo juurde jne. Lood rääkisid tavaliselt neist sündmustest, mis koos Simbari inimestega ette võtsime. Näiteks käisime nendega koos põllul, jõe ääres, naaberkülas turul jne. Teiseks kogusime ka oma vestlustest uusi väljendeid ja püüdsime iga nädal 15-20 neist pähe õppida. Väga oluline oli ka nii lugude kui ka väljendite kasutamine inimestega vestlemisel. Sama meetodit saame hiljem kasutada hõimukeelt õppides, kuid esmalt tuleb meil muidugi lihtsalt sõnavara ja grammatikat tundma õppida, lugude jutustamine on keeleõppes alles viimane etapp.

Aga nüüd piltide juurde... Kõigepealt mõned pildid külast, kus me elasime. Küla keskseimaks kohaks sõna otseses mõttes on lennurada - kõik majad asuvad selle ümber. Pea igal pildil on taustal näha pilved, mis meid pidevalt kas möödusid või üle läksid või meid enda sisse mässisid. Külaelanikud ei öelnud kunagi selle kohta, et on udune, vaid ikka, et oleme pilves :).



Järgnevad pildid tõestavad, et me ikka seal olime ja oma ihusilmaga kõike nägime...


Külas on kliinik, mille ehitasid misjonärid, kuna meditsiiniabi andmine hakkas nende põhitööd segama. Seal töötab arst, kes palka saab riigilt ja teenindab ka teisi ümbruse külasid. Ometigi juhtus meie sealoleku ajal kurb lugu... üks väga noor naine suri nurisünnituse tagajärjel. Kurb on see, et ei mees ega teised sugulased ei kutsunud kohalikku arsti ega misjonäre appi. Nemad oleks väga tõenäoliselt suutnud naise elu päästa. Naise suguvõsa viis mehe suguvõsa selle eest külakohtusse ja neile pandi kohustus selle eest rahaline kompensatsioon maksta ning tasuda ka seni veel maksmata mõrsjaluna. See on siin täiesti tavaline asjade käik ükskõik millise õnnetusjuhtumi vmt puhul. Veel vast huvitav teada, et see naine oli mehe teine naine - siin on tavaks võtta mitu naist korraga.

Eespool küla korvpalliplats ja taamal jalgpalliplats. Kui pall väljakult välja lendab on selle otsimisega ja tagasitoomisega päris palju tegemist... Ka võrkpall on leidnud tee Paapua hõimuküladesse ja seda mängitakse raha peale. Teine veelgi levinum ajaviide on kaardimäng, mis on omamoodi sissetulekuallikas paljudele (aga muidugi ka raha kaotamise põhjus teistele).


Rahvas kaarti mängimas. See, et kaks tütarlast üksteise ümbert niimoodi kinni hoiavad, on siin täiesti tavaline. Ebatavaline ja mitteaktsepteeritav oleks see, kui üks neist oleks noormees. Tihti on näha ka käest kinni hoidvaid mehi või naisi aga väga, väga harva meest hoidmas naise käest.


Kaardimängu hakatakse harjutama enne kui käimine selge...


Misjonäride majad asuvad samuti lennuraja ääres, suhteliselt üksteise lähedal. Siin on taamal näha ühe misjonäri maja ja eespool Simbari stiilis ehitatud maja, mida kutsutakse sõpruse majaks. Seal peavad usklikud aeg-ajalt osadusõhtuid. Meie kasutasime seda oma keeleõppeabilistega kohtumiseks, kuna nad tunnevad end sellises majas mõnusamalt.

Siin on teiste misjonäride maja. Eespool olevas väiksemas maja on nende töötuba, kus toimub piibli tõlkimine kohalike inimeste abil. Vahel ehitavad misjonärid töötoa majja, kuid see pere otsustas eraldi maja kasuks, kuna lapsed olid alguses koduõppel ja isal olid eraldi majas parem töötada.

Selles majas elasime meie. See on nö külalistemaja, mis algselt kuulus kolmandale misjonäride perele, kes praegu enam hõimus ei tööta. Vaatan praegu, et maja tundub veidi kreenis olevat... see minu pilditegemise viga. Tegelt oli ikka päris okei :)!
Selline nägi maja seestpoolt välja. Selle ehitamisel on kasutatud kohalikku materjali ehk pitpit'i. See on mingist taimest punutud, ma ei ole veel pihta saanud, millisest täpselt. Piltidel on köök, söögituba ja elutuba. Lisaks oli veel kolm magamistuba ja WC-ga dussiruum. Maja on suht suur, kuna seal elas kolme lapsega pere. Aeg-ajalt käivad misjonäridel külas meeskonnad kodummalt (USA-st), kes aitavad neil nt lennurada tasandada või midagi muud praktilist teha ja siis on hea neid külalistemajja paigutada. Meie kasutada oli petrooleumil töötav külmkapp, joogiks kasutasime vihmavett, sooja vett saime gaasi abil. Kõik oli viimase peal!



Üks oluline maja on seal veel - misjonäride poja Jasoni onn. Ta veedab seal palju põnevaid tunde koos oma hõimusõpradega mängides. Vahel olid nad tuletõrjebrigaad, siis ajakirja toimetajad jne. Jasonil on kaks õde ja vend. Kaks neist õpivad juba kodumaal ülikoolides ja üks elab NTM keskuses ja õpib sealses misjonäride laste koolis. Jason on hetkel veel koduõppel nii nagu ka teised umbes kuni 11 eluaastani olid.