28. august Nii väike lennuk!!!


"Appi! Nii väike lennuk! Ja meil tuleb varsti sellega lennata.... " Just nii ma mõtlesin kui paar nädalat tagasi pildil olevat lennukit nägin!


NTM misjonärid töötavad Paapual sageli kohtades, kuhu pääseb ligi ainult lennuki või helikopteriga (alternatiiv on mõnepäevane matkamine mööda metsikut maastikku). Seetõttu on organisatsioonil oma lennumasinad ja angaar ning muidugi ka lendurid ja muud tegelased, kes turvalise lendamise võimalikuks teevad.

Angaaris on käsil helikopteri ja lennuki parandamine


Meil on siis võimalus ühte lennumasinatest järgmisel kolmapäeval proovida. Sõidame kuuks ajaks Simbari hõimu. Seal töötab kolm misjonäri: abielupaar ja vallaline naine. Meie minek on osa keele- ja kultuuri tundmaõppimise programmist. Muidugi saame ka hea ülevaate sellest, mida siis misjonärid ikkagi hõimus teevad. Kuigi piibli tõlkimine alles käsil, on Simbaris juba ka väike kogudus. Kõigest sellest saan hiljem täpsemalt kirjutada. Kuid mitte enne kui jälle misjonikeskuses oleme, kuna kohapeal on internetiühendus limiteeritud. Saame tõenäoliselt meile lugeda, nii et kirjad, sõnumid on väga teretulnud ja aitavad meil tunda, et me ei ole maailmas päris ära lõigatud. See on meie jaoks esimene kogemus olla nii kauges ja eraldatud kandis...

Viimastel päevadel oleme tegelenud ettevalmistustega hõimukülas elamiseks. Kogu vajalik söögikraam tuleb kaasa võtta, kohapeal saab heal juhul ainult juurvilju osta (hetkel on kuiv periood ja põllusaadustega on raske). Aga kui palju ja mida siis täpselt kaasa võtta… vot see on alles pähkel! Pidasin nõu teiste misjonäridega, tegin ühe nädala näidismenüü ning püüdsin siis selle järgi arvestada. Eks pärast näis, kas oskasin õigesti arvestada! Kui ei osanud, siis langetame kaalu ja kui võtame liiga palju sööki, siis vastupidi. Tagasi ma sööki väga tuua ei taha, kuna lennukit kasutades maksame iga kilo eest, mis meiega kaasas on ja tegelikult ka oma kehakaalu kilode eest, nii et ma ei teagi, kas kaalus juurdevõtmine ikka kõige parem lahendus on :)! Oleme tänulikud, et peale söögikraami peame kaasa võtma ainult oma isklikud riided jmt, sest kohapeal on olemas nö külalistemaja kõige vajalikuga (voodipesud, toidunõud jne). Selles elasid varem samuti misjonärid, kes praeguseks on hõimust lahkunud ja töötavad misjonikeskuses.

Ootame seda aega suure põnevsuega! Oleme kuulnud, et sealsed usklikud on väga külalislahked ning alati rõõmsad kui uued inimesed tulevad. Omavahel räägivad nad muidugi hõimukeelt, kuid paljud oskavad ka pidzin inglise keelt. Nii et saame nendega suheldes palju keelepraktikat. Võimalik, et seal toimub ka meie viimane keeleoskuse hindamine, kuid see ei ole veel päris kindel. Igal juhul palvetage palun, et õpikisime palju juurde.

Järgmise kirjutamiseni umbes kuu aja pärast ehk oktoobri alguses... Ja muidugi HEAD UUE KOOLIAASTA ALGUST KÕIGILE ÕPPIJATELE JA ÕPETAJATELE!

19. august Test on möödas....

Viimane aeg kirjutada, kuidas meie keeleoskuse hindamine läks....

Minu suuline „test“ toimus planeeritud päeval st siis neljapäeval, 12. augustil. Sain eelmisel päeval kaks teemat ettevalmistamiseks: meie pulmad ja matusekombed Eestis. Võiks küsida, et miks sellised Paapuale nii kauged ja võõrad teemad? Põhjus selles, et oma kultuuris toimuva selgitamine teise kultuuri esindajale ja seda võõras keeles näitab hästi, kuivõrd on keeleõppija võimeline omandatud sõnavara kasutama. Kui räägiksin kuulajale tuttavast kombest, mõistaks ta mind nö poolelt sõnalt aga võõra kombe selgitamisel sellist võimalust lihtsalt ei ole.

Testi ajal oli kohal minu hindaja ja kohalik naine Aina. Tema oli siis minu tähelepanelik kuulaja :). Kõigepealt rääkisin mina meie pulmadest ja tema jutustas selle ümber oma sõnadega. Siis rääkis tema ühe loo Paapua kommetest ja mina tõlkisin selle inglise keelde. Siis oli jälle minu kord rääkida ja temal kuulata ning hiljem jälle vastupidi. Kokkuvõttes saime üksteisest täitsa hästi aru :). Ja hindaja jäi ka rahule. Mina märkasin ühte meie kultuuride vahelist erinevust: Ainal oli palju lihtsam minu jutu sisu meelde jätta ja ümber jutustada kui minul, kuna ta on harjunud asju meeles pidama. Mina olen kultuurist, kus paljud asjad kirjutatakse üles ja nii ei ole ma harjunud suurt midagi meelde jätma. Ainat kuulates sain temast hästi aru aga kui ümberjutustamise aeg käes oli, tekkisid lüngad...

Gerolfi keeleoskuse hindamine toimus hindaja soovil reede asemel esmaspäeval. Temale anti teemadeks poliitilised parteid Saksamaal ja surnute vaimudega suhtlemine. Viimane oli küll rohkem Paapua kultuurile lähedane teema, kuid paapualaste maailmaildi mõistmiseks oluline teema. Gerolfit kuulas kohalik mees Pangwa, kes siis ka oma jutud talle rääkis. Ja nemadki said üksteisest kenasti aru :)!

Kirjaliku ja suulise „testi“ tulemused olid meie jaoks rõõmustavad: olime mõlemad keeleoskuses tublisti edasi liikunud. Gerolf on väga lähedal proficient ehk vilunud tasemel ja mina olen selle taseme algastmel. Tänu Jumalale Tema abi eest!

Vahel tundub, et keeleõppe alguses oli palju lihtsam arengut näha ja nüüd tuleb palju rohkem iga väikese sammu võrra edasi liikumiseks pingutada. Praegu oleme sellises seisus, et suudame end kuulajatele selgeks teha, kuid meie jutt kõlab siiski veel väga võõrapärasena. Seega järgmine väljakutse on õppida rääkima nii nagu inimesed siin räägivad ning võtta omaks ka nende miimika, hääletoon, kehakeele jne. Ja muidugi tahame õppida ka kohalikku kultuuri palju sügavalt ja põhjalikumalt tundma.

Lisan siia mõned pildid teisipäevasest käigust lähedalolevasse Rodga külla...


Lihtsalt hoov ja sügiseselt raagus puud



Kena maja



Uus ja vana!



Külavaheteel toimuvad teetööd, millele peaks järgnema veetorude paigaldamine ja elektriliinide vedamine külla! (Nii vähemalt on lubatud kohaliku valitsuse poolt.)



Väike tõsine tütarlaps



Poisid nagu poisid ikka!


Homme, st reedel sõidame Paapua suuruselt teise linna Lae´sse koos ühe Ühendriikidest pärit abielupaariga. Nad lähevad külla naise vanematele, kes seal elavad ja töötavad (mõlemad on umbes 80 eluaasta ringis!!!). Meie lihtsalt kasutame võimalust näha Paapuat veidi laiemalt. Sõidame tuttavate autoga, teekond on 300 km pikk, kulgeb mööda Paapua Uus-Guinea Highwayd (ehk tähtsaimat maanteed) ja kohale peaksime jõudma umbes 5 tunniga. Eks näis.... ;)!

9. august TEST!!!

Seekord ainult lühike sissekanne! Nimelt on meil sel nädalal ees keeletaseme hindamine! Minul neljapäeva ja Gerolfil reede hommikul. Panin peakirjaks „test“, kuna meil tunne nagu oleks tõesti test või eksam ees ootamas :), väike närv sees ja puha... Asja eesmärk on selgitada välja kui kaugel me oma keele- (ja kultuuri) tundmaõppimisega oleme. Peale „testi“ saame teada, mis on meie keeleoskuse tase ja kirjalikud soovitused, kuidas jätkata. Kokku on tasemeid neli ja igal tase on veel omakorda kolmeks jagatud (madal, keskmine ja kõrgtase). Tasemete nimetusi on üsna raske eesti keelde tõlkida, kirjutan siis esmalt inglise keelse nimetuse ning püüan leida sobiva eestikeelse vaste (keeleoskajad, võite mind parandada!).

Basic ehk algtase (ja selle alatasemed siis madal algtase, keskmine algtase ja kõrge algtase)

Progressive ehk progresseeruv

Capable ehk võimeline (ehk siis võimeline suhtlema!)

Proficient ehk (väga) vilunud

Iga taseme kohta on nimekiri teemasid ja olukordi, millega ja milles peame toime tulema ja vastavalt siis sellele pannakse ka tase paika. Tundub keeruline aga tegelikult väga asjalik ning konkreetne süsteem, mis aitab meil näha kui kaugele oleme jõudnud ning mis suunas edasi liikuda.

Taseme hindamise viib läbi misjonär, kes on siin elanud 40 aastat ning valdab keelt vabalt aga samas on juures ka kohalik inimene, kes ütleb, kas me ülesannetega toime tulime st kas ta meist aru sai ja kas me käitusime Paapua kultuurile sobivalt.

Enne suulist hindamist peame täitma veel 15 leheküljelise kirjaliku testi ja esitama selle päev enne suulist hindamist. Varasematel hindamistel seda osa ei olnud, nii et asi läheb karmimaks ;)!

Seega vajame teie eestpalveid! Kohe väga! Et pea oleks selge ja mõte värske. Eesti aja järgi oleme „tules“ kell 2:30 öösel! Aga palvetada võite juba eelneval õhtul ;)!

Teame, et see on hea ja vajalik asi ning et Jumala abiga läheb kõik kenasti. Meid tiivustab teadmine, et kui pidzin inglise keel on selge, saame liikuda edasi hõimu, kus saame kohalikku keelt õppima asuda, mis viib meid omakorda lähemale eesmärgile, miks me üldse siia tulime.

Kolmapäeval on meil 3. pulmaaastapäev! Aga tundub, et selle tähistamine lükkub nädalavahetusele, mil testipinge möödas ja elu jälle rahulikum. Täna kohtusime abielupaariga, kes meid väga oma meeskonnakaaslasteks soovivad saada. Nemad tähistasd täna oma 30. pulmaaastapäeva!!!

8. august Perepilt

Sattusin eile hommikul Nalepa külaväljakule ja tegin teiste fotode seas ühe vahva perepildi. Ma ei mõelnud kohe selle blogisse panemisele ega sellest kirjutamisele aga täna kuulsin fotol olevalt mehelt midagi, mis mind kirjutama inspireeris ...



Tegemist on siis perepildiga. Fotol on Junia oma naise Lina (või Lena, ma ei ole kirjaviisis päris kindel, kuid nimi kõlab nagu eesti nimi Liina!) ja aastase tütre Susaniga. Junia tööks on misjonikeskuse aia eest hoolitsemine ja pühapäeva hommikuti on ta siin ka turvameheks. Täna hommikul valveringkäigul meie majast möödudes küsis ta, kas saaksin talle selle foto anda. Lubasin seda teha (see saab olema selle pere esimene foto oma tütrest!) aga see ei ole põhiline... meie jutt arenes edasi laste ja vanavanemate teemal. Ma teadsin juba varem, et Susan on Junia ja Lina esimene laps, kuid mida ma ei teadnud on see, et nad ei kasvata last ise, vaid seda teevad Junia vanemad ehk siis väikese Susani vanavanemad. Miks? Sellepärast, et nii on kombeks! (Kõlab nagu „Viiuldaja katusel“ muusikali üks tuntumatest lauludest, mille pealkiri on „Traditsioon“ ja mis räägib sellest, kuidas juudid teevad paljusid asju lihtsalt sellepärast, et traditsioon on selline!)


Konkreetsemalt siis iga laps, kes on isapoolsete vanavanemate esimene lapselaps antakse nende kasvatada ja samamoodi ka nende viimane lapselaps. Asja mõte on selles, et ühelt poolt on vanavanematel olemas keegi, kes nende eest hoolitseb ja neid majapidamises ja aia-ning põllumaal aitab ning teiselt poolt saavad nad „pärandada“ lapsele kõik esivanematel saadud tarkused ja oskused (näiteks odade või bilumite ehk kottide valmistamise oskuse). Junia ütles, et vanavanemate poolt üles kasvatatud lapsed (noored) on praktiliste tööoskuste poolest sageli palju tublimad kui nende eakaaslased ning et neist saavad tihti kogukondade juhid. Mulle pakkus huvi, et mis siis kui vanavanemad on juba väga vanad ja ei jaksa lapse eest hoolitseda ning et mida emad tunnevad, kui oma esiklapse mehe vanemate kasvatada annavad? Esimese küsimuse vastuseks ütles Juniar, et vanavanemate vanus ei ole probleemiks, lapsed ju aitavad neid. Ja teise kohta ütles, et emad ei tunne end halvasti, kuna see on meie traditsioon (tõenäoliselt peaksin seda ka naistelt endilt küsima... aga võimalik, et se ei ole nende jaoks raske, kuna nad võtavad seda traditsiooni just nii nagu see on...).


Mnjah, traditsioon võib meile küll veidi karm tunduda aga samas on selles palju tarkust! Põlvkondade järjepidevus ja traditsioonide jätkumine on igal juhul tagatud. Ja see kõik paneb mind tõdema, et ka kõige erinevamad kultuurid võivad samas paljuski sarnased olla – kasvasid ju ka meie esivanemad koos oma vanavanematega üles ning said pärandiks kaasa eelkäijate tarkused. Ja sama näeme ka piiblis. Üks Vana Testamendi läbivatest mõtetest on see, et Jumala rahvas peab oma järeltulijatele õpetama Jumala seadusi ja tuletama neile meelde tema suuri tegusid. Tsiteerin siikohal 73. Psalmi 3. kuni 8. salmi:


3 Mida me oleme kuulnud ja mida me teame ja mida meie vanemad on meile jutustanud,

4 seda me ei taha salata nende laste eest; me jutustame tulevasele põlvele Issanda kiituseväärt tegudest, tema vägevusest ja tema imedest, mis ta on teinud.

5 Ta asetas tunnistuse Jaakobisse ja seadis Iisraelisse Seaduse, mida ta käskis meie esivanemail teatada oma lastele,

6 et tulevane põlv seda tunneks, lapsed, kes sünnivad, et nemadki tõuseksid seda jutustama oma lastele,

7 ja et nad paneksid oma lootuse Jumala peale ega unustaks Jumala tegusid, vaid peaksid tema käske

8 ega oleks nagu nende esivanemad, kangekaelne ja tõrges sugu, sugu, kelle süda ei olnud kindel ja kelle vaim ei olnud ustav Jumalale.


Õnnistatud uut nädalat!


Ehk leiate selle nädala jooksul hetke ka oma pere või Eestimaa taoliste traditsioonide üle mõtisklemiseks!