Sattusin eile hommikul Nalepa külaväljakule ja tegin teiste fotode seas ühe vahva perepildi. Ma ei mõelnud kohe selle blogisse panemisele ega sellest kirjutamisele aga täna kuulsin fotol olevalt mehelt midagi, mis mind kirjutama inspireeris ...
Tegemist on siis perepildiga. Fotol on Junia oma naise Lina (või Lena, ma ei ole kirjaviisis päris kindel, kuid nimi kõlab nagu eesti nimi Liina!) ja aastase tütre Susaniga. Junia tööks on misjonikeskuse aia eest hoolitsemine ja pühapäeva hommikuti on ta siin ka turvameheks. Täna hommikul valveringkäigul meie majast möödudes küsis ta, kas saaksin talle selle foto anda. Lubasin seda teha (see saab olema selle pere esimene foto oma tütrest!) aga see ei ole põhiline... meie jutt arenes edasi laste ja vanavanemate teemal. Ma teadsin juba varem, et Susan on Junia ja Lina esimene laps, kuid mida ma ei teadnud on see, et nad ei kasvata last ise, vaid seda teevad Junia vanemad ehk siis väikese Susani vanavanemad. Miks? Sellepärast, et nii on kombeks! (Kõlab nagu „Viiuldaja katusel“ muusikali üks tuntumatest lauludest, mille pealkiri on „Traditsioon“ ja mis räägib sellest, kuidas juudid teevad paljusid asju lihtsalt sellepärast, et traditsioon on selline!)
Konkreetsemalt siis iga laps, kes on isapoolsete vanavanemate esimene lapselaps antakse nende kasvatada ja samamoodi ka nende viimane lapselaps. Asja mõte on selles, et ühelt poolt on vanavanematel olemas keegi, kes nende eest hoolitseb ja neid majapidamises ja aia-ning põllumaal aitab ning teiselt poolt saavad nad „pärandada“ lapsele kõik esivanematel saadud tarkused ja oskused (näiteks odade või bilumite ehk kottide valmistamise oskuse). Junia ütles, et vanavanemate poolt üles kasvatatud lapsed (noored) on praktiliste tööoskuste poolest sageli palju tublimad kui nende eakaaslased ning et neist saavad tihti kogukondade juhid. Mulle pakkus huvi, et mis siis kui vanavanemad on juba väga vanad ja ei jaksa lapse eest hoolitseda ning et mida emad tunnevad, kui oma esiklapse mehe vanemate kasvatada annavad? Esimese küsimuse vastuseks ütles Juniar, et vanavanemate vanus ei ole probleemiks, lapsed ju aitavad neid. Ja teise kohta ütles, et emad ei tunne end halvasti, kuna see on meie traditsioon (tõenäoliselt peaksin seda ka naistelt endilt küsima... aga võimalik, et se ei ole nende jaoks raske, kuna nad võtavad seda traditsiooni just nii nagu see on...).
Mnjah, traditsioon võib meile küll veidi karm tunduda aga samas on selles palju tarkust! Põlvkondade järjepidevus ja traditsioonide jätkumine on igal juhul tagatud. Ja see kõik paneb mind tõdema, et ka kõige erinevamad kultuurid võivad samas paljuski sarnased olla – kasvasid ju ka meie esivanemad koos oma vanavanematega üles ning said pärandiks kaasa eelkäijate tarkused. Ja sama näeme ka piiblis. Üks Vana Testamendi läbivatest mõtetest on see, et Jumala rahvas peab oma järeltulijatele õpetama Jumala seadusi ja tuletama neile meelde tema suuri tegusid. Tsiteerin siikohal 73. Psalmi 3. kuni 8. salmi:
3 Mida me oleme kuulnud ja mida me teame ja mida meie vanemad on meile jutustanud,
4 seda me ei taha salata nende laste eest; me jutustame tulevasele põlvele Issanda kiituseväärt tegudest, tema vägevusest ja tema imedest, mis ta on teinud.
5 Ta asetas tunnistuse Jaakobisse ja seadis Iisraelisse Seaduse, mida ta käskis meie esivanemail teatada oma lastele,
6 et tulevane põlv seda tunneks, lapsed, kes sünnivad, et nemadki tõuseksid seda jutustama oma lastele,
7 ja et nad paneksid oma lootuse Jumala peale ega unustaks Jumala tegusid, vaid peaksid tema käske
8 ega oleks nagu nende esivanemad, kangekaelne ja tõrges sugu, sugu, kelle süda ei olnud kindel ja kelle vaim ei olnud ustav Jumalale.
Õnnistatud uut nädalat!
Ehk leiate selle nädala jooksul hetke ka oma pere või Eestimaa taoliste traditsioonide üle mõtisklemiseks!
No comments:
Post a Comment