1. mai 2013 Askim



Panin tänase postituse pealkirjaks pidzin inglise keelse sõna, kuna ei oska sellele päris eestikeelset vastet leida. No võiks tõlkida abipalve või abiküsimine aga päris täpselt need sõna sisu ikkagi edasi ei anna. Sõna ise tuleb tegelikult küll inglise keelsest tegusõnast “ask” ja tähendab ka pidzin inglise keeles “küsima”. Püüan siis selgitada selle tähendust siinses kultuuris näite abil, mis tuleb elust enesest :).
 
Käisin reedel keeleõppe eesmärgil naabrinaise juures. Tema nimi on Alua. Ta elab siit nö. kiviviske kaugusel - maja paistab meie kodu juurde kätte. Richard tegi uinakut ja ma mõtlesin, et saan kenasti keele kuulamisele pühenduda (see on meie praegune keeleõppe meetod). Aga Alual oli mure ja ta suurt millestki muust rääkida ei tahtnud/suutnud (ja ta tegi seda pidzin inglise keeles, kuna Dom keelt ma ju veel ei mõista). Nimelt tuleb juuni teisel nädalal meie külla Simbu provintsi juht, kes on Dom hõimust pärit. Ma uurisin, et miks ta tuleb aga päris selget vastust veel ei saanud (loodetavasti kunagi hiljem saan). Rahvas tahab teda muidugi väga suursuguselt vastu võtta. Naised on otsustanud, et panevad kokku grupi, kes kannab kohalikke rahvarõivaid ja esitab mõned laulud ja tantsud. Alua on selle ettevõtmise juht. Aga mure on neil see, et ei ole rahvarõivaid. Siin koosnevad need linnusulgedest, karusnahatükkidest, merekarpidest jm looduslikust materjalist, lisaks kasutatakse ka rohtu ja puulehti jne. Kui viimaseid kahte saavad naised ise koguda, siis esimest kolme osa ei ole nii lihtne leida. Aga nad teavad inimesi, kel on need olemas. Ja nad küsisid, kas saaksid neid tolleks päevaks laenata. Vastus oli jaatav, kui sellele lisati, et tuleb nende kasutamise eest maksta 50 kinat naise kohta. Sellist raha neil aga ei ole. Nüüd jõuan siis lõpuks asja juurde: Alual oli mulle „askim“ ehk ta küsis, ka me Gerolfiga saaksime talle ja veel kolmele naisele vajaliku summa laenata, kokku 200 kinat (umbes 70 Eurot). Nad loodavad, et provintsi juht annab nende külale palju raha, millest nemadki osa saavad ja siis nad maksavad meile raha tagasi. Alua esitas oma soovi päris mitu korda selgitades, miks ja kuidas ja mida nad plaanivad ning seda mitte sellepärast, et ta arvaks, et ma ei saanud soovist aru, vaid nii on siin kombeks. Mina püüdsin öelda, et kui küla on huvitatud asjast, siis peaks nad kõik koos raha kokku panema, aga Alua ütles, et nad on juba küsinud ja keegi ei saa neid aidata. Lõpuks leppisime kokku, et ma räägin Gerolfiga ja annan talle järgmisel päeval meie otsusest teada. 

Selline „askim“ küsimine ei ole erandlik – meie käest on nelja siinviibitud nädala jooksul küsitud juba päris palju asju (see oli küll esimene rahaküsimine). Näiteks on küsitud majavärvi, kirvevarreks sobivat puutükki, kilet maja seinte niiskuskindlaks tegemiseks, seepi, riisi, konservkala jne. Ma pean tunnistama, et need küsimised on meie jaoks siinses kultuuris elamise ja sellega kohanemise üks kõige keerulisemaid nähtusi. No ei oleks keeruline, kui me vastaks kõigile küsimistele postiivselt, aga seda me teha ei saa. Sellel on mitmeid põhjusi – esmalt me ei taha olla „rikka valge onu“ rollis; teiseks me ei taha, et inimesed saaks oma vajaduste rahuldamisel meist sõltuvateks, sest me ei jää siia alatiseks; kolmandaks ei taha me raha laenata, kuna 99% juhtudest ei ole neil võimalik seda tagasi maksta ja siis on suhe rahalaenajaga rikutud, kuna tal on piinlik meiega edaspidi kohtuda; neljandaks, me lihtsalt annaks end vaeseks, kui teeks seda alati kui küsima tullakse (kuuldus sellest, et me alati positiivselt vastame leviks väga kiiresti!). Samas on asjal teine pool: üksteiselt küsimine ja sellele positiivselt vastamine loob siinses kultuuris suhteid ja tugevdab neid. Nii tuleb meil leida tasakaal selle vahel, mis on mõistlik ja vajalik ning mis aitab meil olla kogukonna aktsepteeritud liikmed. Ja see on vahel väga raske, eriti teisest kultuurist tulnule! Üsna selge on see, et me alles õpime, kuidas „askim“-itele vastata ja selle käigus teeme ka vigu. Loodetavasti mitte nii suuri, et suhted inimestega selle tõttu karmilt kannataskid. Palvetage, et meil oleks tarkust igas olukorras sobivalt reageerida!
Mis me siis Aluale ütlesime - leidsime, et see vajadus ei ole esmane st. kui me ei vasta jaatavalt, siis ei jää keegi nälga vmt. Teisalt me arvame, et see on tõesti kogukonna teema – igaüks peaks olema valmis panustama juhi vastuvõtuks. Siis jõudsime enda arvates positiivse lahenduseni: ütleme Aluale, et oleme valmis laename 50 kinat juhul kui nad saavad ülejäänud 150 kinat teistelt. Tahame seda raha nende käes näha ja siis anname neile puuduva 50 kinat. Me ei ole veel otsustanud, kas laename selle või anname ilma tagasi lootmata, tõenäoliselt teeme viimast... ei tahaks ju suhteid naabritega ära rikkuda. Andsin Aluale meie otsusest teada ja tema reaktsioon oli lihtsalt „Em olrait“ ehk „Nii sobib“. Ootan juba põnevusega, et kas nad leiavad ülejäänud raha rahvariiete laenamiseks... 

Pean veel lisama, et nende „askim“-ite teine pool on see, et meil on õigus ka asju, aiasaadusi ja abi küsida. Ja et meie suhted külarahvaga tasakaalus oleks, teeme seda,  kuigi endal on seejuures kummaline tunne, sest tegelikult meil ju ei ole vajadust midagi küsida ning seda tehes tundub nagu võtaks me neilt veel selle vähesegi, mis neil on. Nagu eelmpool mainitud – see ebakindlust käib vast võõras kultuuris elamise juurde. Loodetavasti saame mingi aja möödudes väga osavateks küsijateks ja küsimistele vastajateks. Ärge siis ära ehmatage kui me taas kodus olles seda endalegi teadvustamata praktiseerime... :), lihtsalt küsige vastu!

16. juuli, Osalesime ühel kurval sündmusel...

Sel nädalal käisime Rodza külas matustel. Lahkunu oli meie keeleõpeabilise Tufa emapoolne vanaema. Ta suri esmaspäeval. Teisipäeval ja kolmapäeval kogunesid sugulased, tuttavad, lähemad ja kaugemad naabrid tema kodus ehk siis küla selles piirkonnas, kus lahkunu suguvõsa majad kõik kenasti üksteise lähedal koos on. Igaüks tõi kaastunde ja austuse avaldamiseks kaasa aiasaadusi ja poest ostetud toidukraami ning paljud andsid lahkunu lähematele sugulastele ka raha. Eriti raha andmine väljendab austust ja tõelist kaastunnet. Tühjade kätega tulek ja kaastunde ainult sõnades väljendamine on solvav. Neid päevi, kui inimesed tulevad ja kaastunnet avaldavad nimetatakse „haus krai“ ehk nutu maja. Kohaletulnud naised, väljendavad oma kurbust ja leina valju häälega nuttes ja halades, samal ajal suures pundis üksteisest kinni hoides.

Neljapäeval oli siis matusepäev. Kuna tegemist oli tavalise inimesega st lahkunu ei olnud külajuht ega muidu tähtis isik, siis juba matusega samal päeval toodi kohale palju sööki, küpsetati seda lõketel ja mumudes (maa sisse kaevatud „ahjud“) ja jagati see kõigi osalejate vahel vastavalt igaühe eelnevale panusele st kui palju konkreetne pere süüa kaasa tõi. Üks lahkunu pereliikmetest pidas selle üle arvet, et hiljem kõik õiglaselt jagatud saaks. Kui tegemist on tähtsa isikuga, toimub söögitoomine- ja jagamine mitu nädalat peale matust. Kaugemalt tulnud sugulased veedavad kogu vahepealse aja lahkunu pere juures, kes neid sel ajal toidab ja katab ning see on päris suur rahaline koormus kogu perele. Samas pere on siin väga lai mõiste, see ei ole meile tuntud vaid vanematest ja lastest koosnev väike pere, vaid ikka palju laiem isikute ring.

Kui me neljapäeva hommikul matusekohta jõudsime oli üks grupp sugulasi end kenasti ritta seadnud ja ootas juba, et neist pilti teeksime. Lubasime Tufale, et teeme fotosid ja ilmutame mõned hiljem ka pere jaoks, kuna see on siin väga suur asi, mida vähesed ise teha saavad.


Kohe nende kõrval oli teine grupp inimesi sigade ümber seismas. Siga on siin tähtis staatuse sümbol. Mida rohkem sigu suguvõsa jaksab matusepäeval küpsetamiseks osta, seda parem ja seda suuremat austust näidatakse lahkunu suhtes (ja seda postiivsemalt sellest perest hiljem räägitakse). Meie lugesime sel matusel kokku kuus siga, võimalik, et oli ka rohkem.


Ja ümberringi oli veel palju teisi, kes nähtavasti ei olnud sugulased, vaid naabrid ja tuttavad. Ja tahtsid ka pildi peale.


Sead olid pilditegemise ajaks juba vagaseks tehtud ja päev jätkus nende küpsetamiseks ettevalmistamisega. See on meestetöö. Kõigepealt põletasid nad lõkkel sigade nahalt karvad ära ja siis eemaldasid sisikonnad. Küpsetamine toimus samuti lõkkel või koos juurviljadega mumus.


Samal ajal naised valmistasid maguskartuleid, tabiokke, banaane ja kõiksugu rohelist kraami (meie mõistes nagu erinevaid salatilehti, kuid siiski tugevamad) mumus küpsetamiseks ette. Osa naisi tegeles ka kanade ettevalmistamisega. Ning mõnes kohas nägime, et mumusse pandi ka lambaliha, mida ostetakse linnast külmutatuna. Naised töötasid siin ja seal gruppidena koos ümbritsetud ringisilkavatest või niisama nende lähedal istuvatest igas vanuses lastest.




Kanade puhastamine
Kana pakkimine mumusse panekuks
Toidu ettevalmistamine ja küpsetamine toimus korraga mitmes kohas, nii umbes 100 m raadiuses ja üks oli ka kaugemal. Nii võis eemalt küla poole vaadates näha vähemalt kuues kohas mumude suitse taeva poole tõusmas.

See suitsev kuhi ongi valmis mumu
Samal ajal kaevasid mõned tugevad noored mehed sealsamas suguvõsa majade juures hauda. Tundus olevat tähtis, et see on hästi sügav. Kui kaevamistöö valmis, kaunistasid nad selle seestpoolt kauni lillelise kangaga. Mitmes kohas oleme näinud, et hauale ehitatakse hiljem peale seinteta maja, ehk siis katusealunse moodi asi ja kogu haud kaunistatakse kunstlilledega ning jõulukarraga.

Taamal mehed haua ääres



Kogu päeva jooksul tuli aeg-ajalt uusi matusel osalejaid juurde. Nad saabusid gruppidena, kes esindasid suguvõsa erinevaid harusid. Meie sealoleku ajal tulid lahkunu suglased, kes elavad ühes kaugemas külas. Saabudes panid nad esmalt kogunemiskoha keskpuntki maha kaasatoodud toidukraami ja siis pidas nende juhtisik väikese kõne ning selle järel kutsus ükshaaval enda juurde erinevaid lahkunu sugulasi, kellele siis raha anti. Mida lähem sugulane, seda rohkem raha talle anti, seega siis pojad ja tütred said rohkem kui nende täiskasvanud lapsed jne. Lastele raha ei antud. Raha ei olnud sugulastel mitte kokku pandud, vaid iga kord kui kellegi nimi välja hõigati tuli sugulaste grupi hulgast paar inimest välja ja ulatas sellele isikule rahatähed. Ma ei tea, kas see oli neil enne kuidagi kokku lepitud või mitte.

Kaasatoodud toit, need pikad pulgad on suhkruroog, millest hammustatakse tükk ning imetakse "suhkur" välja

Raha üleandmine

Lahkunu lähemad sugulased oma nime väljahüüdmist ootamas
Leinajad
Järgmine sugualste grupp oma kingitustega
Peale raha ja toidukraami üleandmist tänas üks teise poole mees külalisi nende panuse ja lahkuse eest. Seejärel ühines kaks sugulaste gruppi ja avaldasid üksteisele kaastunnet. Naised seisid pundis koos ja nutsid ning hüüdsid valju häälega. Mehed lihtsalt kallistasid üksteist. Üks huvitav asi oli veel see, et kogu päeva jooksul oli kasutusel väga mitmeid hõimukeeli vastavalt sellele, kust keegi pärit on. Ma ei tea, kuidas ja kui palju nad üksteisest aru said aga kõik tundus toimivat ja alati on muidugi võimalik ju ka pidzin inglise keelt kasutada. Aga meie jaoks tähendas see, et kõigest me aru ei saanud.

Veidi hiljem kuulsime aga, et vestlus ägenes ja muutus üha valjemaks. Meie ei mõistnud, millest nii tuliselt räägiti aga keegi selgitas, et raha saanud suguvõsa kaks poolt ei olnud rahul sellega kui palju kumbki pool sai. Konflikti arutamine läks aina valjemaks, kuid tundus, et lõpuks leiti siiski rahumeelne lahendus (vähemalt selleks korraks).

Seejärel jagati äsja saabunud külalistele kukleid ja siirupivett. Tufa selgitas meile, et vanasti pakuti rahvale kohalikku toitu ehk siis küpsetatud maguskartulit vmt aga tänapäeval on kombed teistsugused ja inimesed on palju õnnelikumad kui saavad kehakosutuseks nö poetoitu.


Meie liikusime koos Tufaga ringi, vaatasime, mis erinevates kohtades toimub ja ajasime rahvaga juttu. Mõned inimsed olid meile juba tuttavad ja tore oli neid taas kohata. Need, kes söögi ettevalmistamises ei osalenud või sellega valmis olid, istusid niisamas varjulisemates kohtades ja ajasid juttu. Osa rahvast veetis aega raha peale kaarti mängides.
Kaardimängijad



Tufa näitas meile maja, kus lahkunu kirst asus. See oli märgistatud kahe suure ukse kõrval rippuva banaanikobaraga.

Maja juures, kus lahkunu elas, kohtusime Tufa ema ehk siis lahkunu vanima tütrega. Ta on hästi vahva naine. Tema abikaasa jättis pere juba aastaid tagasi maha ja nii on ta üksi (ja sugulaste abiga) kuus last üles kasvatanud. Kõige noorema eest, kes on nüüd umbes 20 aastane, hoolitseb küll tema vanim tütar oma perega. Nagu juba mainisin, peresuhted on siin hoopis teistsugused kui meil. Laste teise perre kasvatada andmine toimub väga lihtsalt ja samas seob inimesi omavahel tugevamini kui veresugulus. Sealsamal matusel kohtusime mehega, kes rääkis, et tema naisel sündis nädal tagasi laps ja nüüd hoolitseb ta lisaks enda imikule ka kellegi teise kuu aja vanuse lapse eest. Teisalt teame peret, kel sündisid kaksikud ja üks neist anti kohe laste isa venna perre kasvatada kuna neil endal lapsi ei olnud. Meie käest küsitakse tihti, et kas jätsite lapsed koju? Hmm, ei jätnud, meil lihtsalt ei ole lapsi. Aga siin on see peaaegu välistatud – kui endal lapsi ei ole, siis saad teistelt :)! Ka nö adopteeritud lapsi nimetatakse oma lasteks, väga vale ja solvav on kõigi ees öelda, et see laps ei ole päriselt minu oma. Eriti kui seda peaks lapse pärisvanemad ja laps ise kuulma. See oleks nagu lapse perest väljaarvamine.


Tufa emal on siis kuus last (tegelikult seitse aga üks on surnud). Siin loevad Tufa ja ema kokku teisi pereliikmeid. Selleks kasutavad siinsed inimesed alati sõrmede abi ja ei öelda, et esimene, teine, kolmas jne laps, vaid et kõigepealt sündis poiss, tema järel sündis tütar jne. Lõpuks loetakse kokku mitu sõrme oli laste üleslugemiseks vaja :).

Aga ma läksin nüüd teemast täitsa kõrvale…
Matuse päevaplaan oli üldiselt selline, et kõigepealt tehakse ettevalmistused mumuks st kaevatakse auk, süüdatakse selles kivide peale lõke, samal ajal valmistatakse ette toit mumusse panemiseks. Kui kivid parasjagu kuumad eemaldatakse söed ja pannakse nende asemele toit ning kaetakse mumu banaanilehtdede ja mullaga kinni. Sel ajal kui toit mumus küpseb toimub matusetalitus. Sel päeval algas mumude ettevalmistamine juba varahommikul ja umbes kell 2 pealelõunal oldi valmis matusega alustama. Aga tekkis väike problem: pastor, kes pidi tulema, ei tulnud. Kiirest võeti ühendust ühe teise pastoriga ja tema oli valmis teenistust juhatama aga ei jõudnud kohe kiiresti kohale. Rahvas ootas teda väga kannatlikult. Istuti lihtsalt murul ja aeti juttu või vaadati niisama ringi. Kogu aeg tuli ka inimesi juurde. Paljud olid juba eelmistel päevadel käinud kaastunnet avaldamas ja tulid nüüd matusele ka. Rahvast oli palju.




Mõned naised olid katnud oma näod saviga, mis on siin traditsiooniline leinamärk. Olime varem näinud matustel osalejaid, kes olid kõik saviga kaetud. Küsisime, et miks seekord nii ei ole. Saime teada, et seda tehakse siis kui inimese surm oli ootamatu st ta ei olnud vana ja haige, vaid noor ja elujõuline inimene, kes oleks võinud veel aastaid elada.


Matuseteenistus algas umbes kell pool neli. Enne seda asetati murule suur kiletükk, sellele lilleline kangas ning sellele omakorda kanti lahkunu kirst.


Kõigepealt tehti kirst tolmust puhtaks (majas ei saanud seda teha, kuna selles ei ole akende puudumise tõttu valgust).

Siis kaunistati see rohkete kunstlilledega.


Ja nüüd võis teenistus alata. Esimest osa, mis koonses piibli kirjakoha lugemisest ja lühikesest sõnumist ja palvest, juhatas asenduspastor. Ta luges Jeesuse sõnu selle kohta, et taevasse viib kaks teed ja kaks väravat ja julgustas kuulajaid mõtlema sellele, kas nad on kristlased ainult nime poolest vaid ka tõeliselt Jeesusesse usuvad ja ühel päeval Temaga koos taevas on. Siinses kultuuris väga asjakohane sõnum, kuna tõepoolest on Paapual üllatavalt palju inimesi, kes peavad end kristlasteks, kuid isiklikult Jeesust ei tunne. Nad arvavad, et kirikus käimine ja teatud reeglite järgimine viib neid taevasse ning nende teadmised piiblist on kahjuks üsna kesised.




Peale seda kandisd mehed kirstu haua juurde ning seal juhatas teenistust teine pastor. Osa rahvast seisis haua äärele nii lähedal kui võimalik, kuid paljud jäid lihtsalt murule istuma.







Peale lühikest sõnumit ja palvet lasti kirst hauda. Sellele visati lilleõielehti, mida lapsed olid hommikul kilekottidesse kogunud. Ma kahjuks ei tea, mis tähendus sellel on.

Peale seda oli meil kahjuks aeg lahkuda. Ja nii me ei näinud, mis täpselt edasi toimus. Aga Tufalt kuulsime niipalju, et ees oli veel mumude avamine ja toidu jagamine. Kohapeal keegi seda ei söö, vaid kõik viiakse koju kaasa.

Lõpuks mõned siinset kultuuri puudutavad tähelepanekud ja heietused
... meie jaoks on tekkis küsimus, et miks kulutatakse palju raha toidule ja antakse lahkunu sugulastele, kui samas ei ole inimestel piisavalt raha igapäevaste asjade muretsemiseks ja ei jaksata näiteks laste kooliraha maksta ega vahel ka mitte süüa osta jne? (Anname endale aru, et meie vaade asjadele on muidugi väga piiratud ja meie kogemusest lähtuv.). Siinmail ei ole enamusel inimestel ravikindlustust ega pensionisamba makseid. Selline raha kinkimine tagab , et kui rahaandjal on endal tulevikus häda käes ja abi vaja, siis tulevad teised appi. Seega tegemist teatud mõtes sotsiaalkindlustussüsteemiga. (Siinkohal tuleb mainida, et selles valdkonnas ka asjad arenevad – kõik ametlikult töötavad inimesed panevad väikese osa sissetulekust kohustuslikus korras pensionifondi ning ka tööandja annab oma panuse.) Ja raha ei anta mitte ainult matustel vaid ka paljude teiste tähstate sündmustega seoses.

... lastele pööratakse üldiselt väga vähe tähelepanu, peamiselt ainult siis kui nad segavad või midagi valesti teevad. Üllatasin mitmeid lapsi nende poole pöördudes ja neile küsimusi esitades. Nad olid enamasti üsna häbelikud vestluskaaslased. Panin ka tähele, et laste riietamisel ei pöörata väga tähelepanu sellele, kas kasutatud riiete poest ostetud rõivad on mõeldud tüdrukutele või poistele. Nii kohtasin umbes 6-aastast Oliveri, kes kandis seelikut (!), küsisin ta nime veel mitu korda üle, et päris kindel olla aga kes teab, võib olla oli hoopis poisile tüdruku nimi pandud :)! See on küll erandlik näide aga samas tüdrukud näevad väga tihti välja nagu poisid.

... kuna inimesed väljendavad leina ja kurbust teistmodi (väga valju häälega nuttes), siis tekib tunne nagu see ei oleks päris siiras, sest meie kogemus on teistsugune, aga sellepärast sugugi mitte õigem või parem. Matusepäeval kohtasime palju naeratavaid inimesi (muidugi võis see olla põhjustatud meie st valgete inimeste nägemisest). Aga üldiselt ei olnud meeleolu ei kurb ega rusuv. Ehk ka sellepärast, et lahkunu oli jõudnud vanusess, kus surm oli ootuspärane. Just nii inimesed seda väljendasid. Ta oli enne surma haige (siin nimetatakse kõiki haigusi ühe nimetajaga – „kus“ ehk külmetus) ja teda ei üritatudki ravimitega aidata. Kui küsisin selle kohta, siis sain vastuse, mis sisaldas mõtet, et kui oleksime ostnud ravimeid ja ta oleks ikkagi surnud, siis oleks ju raha tuulde läinud.

14. veebruar, Dom hõimus

Meie reis Dom hõimu toimus umbes kolm nädalat tagasi (päris raske seda uskuda, aeg möödub niiii kiiresti). Järgnevalt siis ülevaade sealveedetud nädalast pildis ja sõnas.  
Läksime Domi koos seal töötava USA-st pärit misjonäri Jimiga. Tal oli Goroka linna ning misjonikeskusesse asja ja meie kastuasime siis võimalust temaga koos (tagasi) Domi minna. Jimi abikaasa Judy oli kodus kuna teekond on üsnagi kurnav ning raputav tema niigi valutavale seljale.
Tavaliselt võtab autosõit Gorokast Kundiawasse aega umbes 3 tundi ja sealt edasi on veel umbes 1 tund sõitu. Gorokast Kundiawani saab sõita mööda Highlands Highway’d. Kundiawas tuleb keerata väiksemale, kuid asfaltkattega teele ja peale u. 20 min sõitu jätkub teekond asfalteerimata ja põhiliselt mööda mäekülgi kulgeval teel. Viimane osa ongi kõige karmim. Vihmaperioodil tuleb vahel ette, et maalihke tulemusel on tee mullast ja kividest koosneva “mäe” tõttu suletud. Ümber sõita ei saa, sest ühel pool on mäekülg ja teisel kuristik. Tuleb oodata teetöömasin saabumist aga see ei toimu ei mitte samal ega isegi mitte järgmisel päeval tavaliselt. Väiksemate maalihete tulemused saab likvideerida ka inimjõul muidugi, aga seegi võtab omajagu aega. Üsna selge on, et siin sobivad sõiduvahenditeks ainult neljarattaveolised masinad. 



Kolmas e. asfalteerimata osa teekonnast
Seesama asfalteeerimata tee, mis kulgeb
ikka ülesmäge ja allamäge, ülesmäge ja allamäge...
Kohalik ühiskondlik transport. Tundub, et pidevalt otsitakse vastust
küsimusele: "Kui palju inimesi on võimalik korraga
veoauto kastis transportida?"
Teeäärne müügilett, peamine kaup värsked maapähklid
Viimane osa teest ehk rada, mis viib asfalteerimata teelt
misjonäride maja juurde. Autoga täiesti läbitav!
Ainult vihmase ilma korral tuleb rataste ümber
libeduse vastu ketid panna nagu meil talvel lumega.
Aga nüüd meie reisi juurde…
Umbes kell 8 hommikul lahkusime misjonikeksusest Goroka poole, seal käisime turul värsket toidukraami ostmas ja siis võtsime suuna Kundiawale. Alguses kulgeb Highlands Highway mööda üsna tasast maastikku, kuid umbes 20 min hiljem algab järsk tõus, mis kulmineerub kohas nimega Daulo Pass Summit ehk siis Highlands Highway kõrgeimas kohas, mis on umbes 2450 m üle merepinna (erinevad allikad pakuvad erinevat numbrit). Meie algkõrgus misjonikeskuses oli umbes 1300 m.  See koht on ka kahe Highlands piirkonna provintsi: Eastern Highlands ja Chimbu piiriks. Aga me ei jõdnud sellesse punkti nii kiiresti kui oleksime tahtnud. Üsna tipu lähedal jäi auto mootor ilma igasuguse hoiatuseta lihtsalt seisma. Tänu Jumalale, et see ei juhtunud tavapäraselt kitsal teelõigul, vaid kohas, kus tee kõrval oli väike lapike tühja maad ja selle ääres mõned majad. Jim uuris kapoti all asja ja selgus, et radiaatorist oli vesi täiesti ära auranud ühe augu kaudu mingis torus. Vabandust, ma ei oska seda kõike peensusteni seletada… Mõtlesime mitmetele lahendusvõimalustele, kuid lõpuks oli lahendus lihtsam kui arvasime – misjonikeskusest tuli üks mees appi ja tal oli miski imeliim, millega sai augu kinni lappida, radiaator täideti jälle veega ja meie sõit võis jätkuda. (Kokku veetsime selles kohas oodates ja autot parandades umbes 2 tundi.) Kui selline asi juhtub mõnel Eestimaa teel, siis me vast ei teekski sellest väga numbrit... aga siin on asjad veidi teistmoodi… selline peatumine suvalises kohas meelitab kohale palju kohalikke inimesi, kel ei pruugi välismaalaste suhtes just kõige paremad kavatsused olla või nad lihtsalt leiavad, et kuna peatume nende maal, siis on neil õigus meilt selle eest raha küsida jne. Aga meie peatuskoha lähedal elavad inimesed olid sõbralikud ning väga abivalmid (kohati isegi liiga abivalmid!). Aga nüüd ma olen juba liiga pikalt pajatanud... lisan mõned fotod ka.
Spontaanne autoremonditöökoda
Abiliste ja nõuandjate puudust ei ole!!!
Majad meie peatuskoha juures
Sel ajal kui mehed auto parandamisega tegelesid,
tutvusin mina kohalike naiste (ja lastega)
ning uudistasin nende pooleliolevaid bilumeid.
Üks pilt ka Highlands Highway'st

Daulo Pass Summit
Ülejäänud reis kulges rahulikult. Olime väga tänulikud Jumalale, et saime samal päeval edasi reisida st ei pidanud misjonikeskusse tagasi pöörduma, et siis auto korda saada ning järgmisel päeval uuesti üritada.  
Olen seda vast mõnel pool juba maininud, et Jimi ja Judy maja sai möödunud aasta aprillikuus maalihke ja maavärina koosmõjul kannatada. Maja oli ehitatud postidele ja maapinna liikumise tulemusel lihtsalt liikus postidelt ära. Jim ja Judy olid sel ajal kodumaareisil ning kui nad  augustis tagasi tulid otsustasid panna sama maja uuesti veidi eemal püsti. Teised misjonärid lõid samuti käed külge ja nüüd on uus maja valmis ning Jim ja Judy võivad taas oma põhitöö ehk Uue Testamendi tõlkimisega tegeleda. See sündmus näitas taaskord, kui oluline on, et lisaks neile, kes nö otseselt misjonitööd teevad, on olemas ka need, kes oskavad ja saavad majaehitusel abiks olla. Vana maja sai maha ning uus maja püsti umbes kolme nädalaga, sisetööd võtsid veel lisaks teatud aja, kuid kokkuvõttes läks kõik üsna sujuvalt ja kiiresti. 
Aed peale maalihet - enne seda oli kõik kenasti tasane
Maja peale maalihet. Trepp ei ole enam päris seal, kus ta olema peaks...
ja postid on üsna viltu ning maadligi.
Sama maja, aga teises kohas
Dom hõimus on misjonärid olnud juba alates 60ndate lõpust. Jim ja Judy on olnud seal umbes 25 aastat ja viimased 10 aastat kahekesi st ilma meeskonnakaaslasteta. Nagu mainitud, tegeleb Jim hetkel Uue Testamendi tõlkimisega ning on sellega üsna lõpusirgel – kui Jumal lubab ja kõik kenasti kulgeb, saab Dom keelne Uus Testament kaante vahele umbes 3-4 aasta pärast. Hõimus on kaks NTM tööga seotud väikest kogudust, üks selles külas, kus misjonärid praegu elavad ja teine seal, kus nad varem elasid. Judy tegeleb peamiselt meditsiiniabi andmise ja kirjaoskuse õpetamisega. Lisaks sellele tulevad inimesed nende juurde igasuguste muude abipalvetega nagu näiteks haiglasse transportimine vmt.

Kogudusemaja, kus toimuvad nii usklike kogunemised
kui ka kirjaoskuse tunnid

Kliinik, kus jagatakse ravimeid ja antakse lihtsat meditsiiniabi

Meie külaskäigu peamised eesmärgid olid tutvuda nii koguduse töö ning vajadustega kui ka õppida Jimi ja Judyit paremini tundma. See on hõim, kus võiksime tulevikus töötada. Hetkel ei ole veel selge, kas läheme sinna või mitte, kuid jätkame info kogumist ning palvetamist.
Dom hõim asub väga maalilise ümbrusega kohas. Käisime seal veidi ringi ning tegime tutvust nii küla kui ka selle elanikega.
Selline maastik siis...
All orus voolab Waghi jõgi
Minule meenutab see maastik Lõuna-Saksamaa piirkonda,
kus enne siiatulekut elasime
Aiad ja põllulapid, praktiliselt iga mäeküje peal
 

 


Meestemaja - vanasti elasid mehed ja naised omaette majades.
Tänapäeval on sel rohkem lihtsalt kogunemiskoha roll.
Orhideetaimed meestemaja katust kaunistamas
(see on traditsiooniline katuse kaunistamise viis)


Lapsed on alati rõõmuga valmis pildi peale jääma,
kuigi jah, näost seda rõõmu väga näha ei ole...





Üks usklikest, Gena oma naise Rose ja lastega.
Tema maja sai ka maalihkes kahjustada. Praegu elab ajutises elamus.
Kohalik koolimaja, kahjuks üsna õnnetus seisus ja hetkel kasutuseta

Kooli spordiplats
Jõulutähepõõsas ja pesukuivatuspuud

Siin lõpeb elekter. Edasi ei lähe, kuna naaberklann on vaenulik
ja ei luba elektriliine siit puntkist edasi ehitada...
Üks kohalik parlamendisaadik lubas igale perele anda 20 lehte plekki
uue maja katuse katmiseks. Viimaste kuude jooksul
on selliseid majakarkasse kerkinud nagu seeni peale vihma...
Tõenäoliselt jätakb parlamendiliige ka peale järgmisi valimisi oma ametis

Sellel perel plekk käes ja päike võib kenasti katuselt vastu särada!
Aga võib ka nii st panna pleki juba olemasoleva katusematerjali peale -
säästab aega ja töövaeva!
Selleks korraks kõik! Kommentaarid, küsimused, ettepanekud... kõik on teretulnud!