14. veebruar, Dom hõimus

Meie reis Dom hõimu toimus umbes kolm nädalat tagasi (päris raske seda uskuda, aeg möödub niiii kiiresti). Järgnevalt siis ülevaade sealveedetud nädalast pildis ja sõnas.  
Läksime Domi koos seal töötava USA-st pärit misjonäri Jimiga. Tal oli Goroka linna ning misjonikeskusesse asja ja meie kastuasime siis võimalust temaga koos (tagasi) Domi minna. Jimi abikaasa Judy oli kodus kuna teekond on üsnagi kurnav ning raputav tema niigi valutavale seljale.
Tavaliselt võtab autosõit Gorokast Kundiawasse aega umbes 3 tundi ja sealt edasi on veel umbes 1 tund sõitu. Gorokast Kundiawani saab sõita mööda Highlands Highway’d. Kundiawas tuleb keerata väiksemale, kuid asfaltkattega teele ja peale u. 20 min sõitu jätkub teekond asfalteerimata ja põhiliselt mööda mäekülgi kulgeval teel. Viimane osa ongi kõige karmim. Vihmaperioodil tuleb vahel ette, et maalihke tulemusel on tee mullast ja kividest koosneva “mäe” tõttu suletud. Ümber sõita ei saa, sest ühel pool on mäekülg ja teisel kuristik. Tuleb oodata teetöömasin saabumist aga see ei toimu ei mitte samal ega isegi mitte järgmisel päeval tavaliselt. Väiksemate maalihete tulemused saab likvideerida ka inimjõul muidugi, aga seegi võtab omajagu aega. Üsna selge on, et siin sobivad sõiduvahenditeks ainult neljarattaveolised masinad. 



Kolmas e. asfalteerimata osa teekonnast
Seesama asfalteeerimata tee, mis kulgeb
ikka ülesmäge ja allamäge, ülesmäge ja allamäge...
Kohalik ühiskondlik transport. Tundub, et pidevalt otsitakse vastust
küsimusele: "Kui palju inimesi on võimalik korraga
veoauto kastis transportida?"
Teeäärne müügilett, peamine kaup värsked maapähklid
Viimane osa teest ehk rada, mis viib asfalteerimata teelt
misjonäride maja juurde. Autoga täiesti läbitav!
Ainult vihmase ilma korral tuleb rataste ümber
libeduse vastu ketid panna nagu meil talvel lumega.
Aga nüüd meie reisi juurde…
Umbes kell 8 hommikul lahkusime misjonikeksusest Goroka poole, seal käisime turul värsket toidukraami ostmas ja siis võtsime suuna Kundiawale. Alguses kulgeb Highlands Highway mööda üsna tasast maastikku, kuid umbes 20 min hiljem algab järsk tõus, mis kulmineerub kohas nimega Daulo Pass Summit ehk siis Highlands Highway kõrgeimas kohas, mis on umbes 2450 m üle merepinna (erinevad allikad pakuvad erinevat numbrit). Meie algkõrgus misjonikeskuses oli umbes 1300 m.  See koht on ka kahe Highlands piirkonna provintsi: Eastern Highlands ja Chimbu piiriks. Aga me ei jõdnud sellesse punkti nii kiiresti kui oleksime tahtnud. Üsna tipu lähedal jäi auto mootor ilma igasuguse hoiatuseta lihtsalt seisma. Tänu Jumalale, et see ei juhtunud tavapäraselt kitsal teelõigul, vaid kohas, kus tee kõrval oli väike lapike tühja maad ja selle ääres mõned majad. Jim uuris kapoti all asja ja selgus, et radiaatorist oli vesi täiesti ära auranud ühe augu kaudu mingis torus. Vabandust, ma ei oska seda kõike peensusteni seletada… Mõtlesime mitmetele lahendusvõimalustele, kuid lõpuks oli lahendus lihtsam kui arvasime – misjonikeskusest tuli üks mees appi ja tal oli miski imeliim, millega sai augu kinni lappida, radiaator täideti jälle veega ja meie sõit võis jätkuda. (Kokku veetsime selles kohas oodates ja autot parandades umbes 2 tundi.) Kui selline asi juhtub mõnel Eestimaa teel, siis me vast ei teekski sellest väga numbrit... aga siin on asjad veidi teistmoodi… selline peatumine suvalises kohas meelitab kohale palju kohalikke inimesi, kel ei pruugi välismaalaste suhtes just kõige paremad kavatsused olla või nad lihtsalt leiavad, et kuna peatume nende maal, siis on neil õigus meilt selle eest raha küsida jne. Aga meie peatuskoha lähedal elavad inimesed olid sõbralikud ning väga abivalmid (kohati isegi liiga abivalmid!). Aga nüüd ma olen juba liiga pikalt pajatanud... lisan mõned fotod ka.
Spontaanne autoremonditöökoda
Abiliste ja nõuandjate puudust ei ole!!!
Majad meie peatuskoha juures
Sel ajal kui mehed auto parandamisega tegelesid,
tutvusin mina kohalike naiste (ja lastega)
ning uudistasin nende pooleliolevaid bilumeid.
Üks pilt ka Highlands Highway'st

Daulo Pass Summit
Ülejäänud reis kulges rahulikult. Olime väga tänulikud Jumalale, et saime samal päeval edasi reisida st ei pidanud misjonikeskusse tagasi pöörduma, et siis auto korda saada ning järgmisel päeval uuesti üritada.  
Olen seda vast mõnel pool juba maininud, et Jimi ja Judy maja sai möödunud aasta aprillikuus maalihke ja maavärina koosmõjul kannatada. Maja oli ehitatud postidele ja maapinna liikumise tulemusel lihtsalt liikus postidelt ära. Jim ja Judy olid sel ajal kodumaareisil ning kui nad  augustis tagasi tulid otsustasid panna sama maja uuesti veidi eemal püsti. Teised misjonärid lõid samuti käed külge ja nüüd on uus maja valmis ning Jim ja Judy võivad taas oma põhitöö ehk Uue Testamendi tõlkimisega tegeleda. See sündmus näitas taaskord, kui oluline on, et lisaks neile, kes nö otseselt misjonitööd teevad, on olemas ka need, kes oskavad ja saavad majaehitusel abiks olla. Vana maja sai maha ning uus maja püsti umbes kolme nädalaga, sisetööd võtsid veel lisaks teatud aja, kuid kokkuvõttes läks kõik üsna sujuvalt ja kiiresti. 
Aed peale maalihet - enne seda oli kõik kenasti tasane
Maja peale maalihet. Trepp ei ole enam päris seal, kus ta olema peaks...
ja postid on üsna viltu ning maadligi.
Sama maja, aga teises kohas
Dom hõimus on misjonärid olnud juba alates 60ndate lõpust. Jim ja Judy on olnud seal umbes 25 aastat ja viimased 10 aastat kahekesi st ilma meeskonnakaaslasteta. Nagu mainitud, tegeleb Jim hetkel Uue Testamendi tõlkimisega ning on sellega üsna lõpusirgel – kui Jumal lubab ja kõik kenasti kulgeb, saab Dom keelne Uus Testament kaante vahele umbes 3-4 aasta pärast. Hõimus on kaks NTM tööga seotud väikest kogudust, üks selles külas, kus misjonärid praegu elavad ja teine seal, kus nad varem elasid. Judy tegeleb peamiselt meditsiiniabi andmise ja kirjaoskuse õpetamisega. Lisaks sellele tulevad inimesed nende juurde igasuguste muude abipalvetega nagu näiteks haiglasse transportimine vmt.

Kogudusemaja, kus toimuvad nii usklike kogunemised
kui ka kirjaoskuse tunnid

Kliinik, kus jagatakse ravimeid ja antakse lihtsat meditsiiniabi

Meie külaskäigu peamised eesmärgid olid tutvuda nii koguduse töö ning vajadustega kui ka õppida Jimi ja Judyit paremini tundma. See on hõim, kus võiksime tulevikus töötada. Hetkel ei ole veel selge, kas läheme sinna või mitte, kuid jätkame info kogumist ning palvetamist.
Dom hõim asub väga maalilise ümbrusega kohas. Käisime seal veidi ringi ning tegime tutvust nii küla kui ka selle elanikega.
Selline maastik siis...
All orus voolab Waghi jõgi
Minule meenutab see maastik Lõuna-Saksamaa piirkonda,
kus enne siiatulekut elasime
Aiad ja põllulapid, praktiliselt iga mäeküje peal
 

 


Meestemaja - vanasti elasid mehed ja naised omaette majades.
Tänapäeval on sel rohkem lihtsalt kogunemiskoha roll.
Orhideetaimed meestemaja katust kaunistamas
(see on traditsiooniline katuse kaunistamise viis)


Lapsed on alati rõõmuga valmis pildi peale jääma,
kuigi jah, näost seda rõõmu väga näha ei ole...





Üks usklikest, Gena oma naise Rose ja lastega.
Tema maja sai ka maalihkes kahjustada. Praegu elab ajutises elamus.
Kohalik koolimaja, kahjuks üsna õnnetus seisus ja hetkel kasutuseta

Kooli spordiplats
Jõulutähepõõsas ja pesukuivatuspuud

Siin lõpeb elekter. Edasi ei lähe, kuna naaberklann on vaenulik
ja ei luba elektriliine siit puntkist edasi ehitada...
Üks kohalik parlamendisaadik lubas igale perele anda 20 lehte plekki
uue maja katuse katmiseks. Viimaste kuude jooksul
on selliseid majakarkasse kerkinud nagu seeni peale vihma...
Tõenäoliselt jätakb parlamendiliige ka peale järgmisi valimisi oma ametis

Sellel perel plekk käes ja päike võib kenasti katuselt vastu särada!
Aga võib ka nii st panna pleki juba olemasoleva katusematerjali peale -
säästab aega ja töövaeva!
Selleks korraks kõik! Kommentaarid, küsimused, ettepanekud... kõik on teretulnud!