1. august Möödunud nädala juhtumused

On pühapäeva pealelõuna... üks kiire ja tegevusrohke nädal jälle seljataga... nii tegevusrohke, et ei mäletagi enam, millal ja millega see algas! Ah-jaa, esmaspäeva hommikul koosolek, mis toimub igal esmaspäeval ja kus osalevad kõik misjonikeskuse täiskasvanud elanikud (tavaliselt). Seekord oli meie hulgas ka kolm last vanuses 8 kuud kuni 2 aastat :) koos oma emadega. Ja üldse oli meid harjumatult palju! Juunikuus läksid päris paljud keskuse elanikud koju (kes aastaks, kes päriseks) ja juulis oli siin ainult 6 peret. Viimaste nädalate jooksul on aga perede arv kümneni kasvanud. Üks pere on tagasi aastaselt kodureisilt ja kolm peret on päris uued. Nemad alustavad kõike päris algusest nagu meie viis kuud (!!!) tagasi.

Nädala sees viisimegi siis kaks uut peret kahel korral ringkäigule keskuse ümbruses, et nad näeks, mis on kus ja kes on kes :). Peale seda tuleb neil juba omal käel ringi liikuda ja inimestega suhteid luua, et piisavalt keelepraktikat saada. Neljapäevane ringkäik viis meid Tufa (meie peamine keeleõppeabiline) koju. Kui tavaliselt on siinsed majad ja nende ümbrus üsna kurva väljanägemisega, siis Tufa kodu on meeldiv erand. Tema aia muru näeb välja nagu oleks seda masinaga niidetud (masinat neil aga kindlasti ei ole ja vikatit ka mitte!), aia ümber on kenasti pügatud hekk ja mõnes kohas lillepeenrad ning kõik on puhas ja korras. Aia ühes ääres on katusealune, mida siin nimetatakse „haus win“ ehk „tuule maja“. Selle varjus istutakse niisama palaval päeval ja vahel tehakse seal ka süüa. Tavaliselt tehakse süüa elumajas asuval lõkkel. Majas ongi ainult üks tuba. Kuna majal aknaid ei ole, siis on olnud suht keeruline seal korralikku pilti saada aga ma panen siia ühe, mille tegime siis kui Tufa majas kanu kasvatas ja me neid vaatamas käisime. Pildid on näha poolpõlenud puuhalud, see ongi siis söögitegemise koht. Korstent majal ei ole, seega toimib asi nagu vanal ajal suitsutares. Tufal ja tema naisel Karol on üks tütar, kuueaastane Trolin, nii et nad mahuvad kenasti majja ära ja ruumi jääb veel ülegi. Mööbliks on suur lavats, millel nad magavad, laud ja roigastest valmistatud riiul nõude jmt vajaliku kraami jaoks. Valguse loomiseks pimedal ajal kasutavad nad petrooliumlampe. Vee kogumiseks kaevas Tufa maja lähedale suure augu. Seal võtavad nad nii pesu- kui ka toiduvalmistamise vee. Joogivee saamiseks jätavad nad vee paariks päevaks anumatesse settima enne kui seda joovad.

Tufa maja ja aed


„Tuule maja“


Tufa maja seestpoolt


Nagu kõigil teistel Paapua inimestel, on ka Tufal ja Karol päris suur aia- ja põllumaa. Selle ühes osas, suht maja lähedal, kasvatavad nad ananasse. Need on parimad ananassid, mida ma iial maitsnud olen – nii magusad ja mahlased, et keele viib alla! Karo tõi esimesd taimed oma õe aiast, kes kasvatab anansse raha saamise eesmärgil ja tundub, et see on üks tõesti hea ananassisort. Siinkohal mõned pildid sellest, kuidas ananassid kasvavad.

Tufa selgitab ananasside kasvatamist


Ananassipõld (põllu otsas on väike kuivanud banaanilehtedest majake
ehk siis koht kus keiser jalgsi käib)


Ananassitaim


Ananassitaime kasv, mis pannakse mulla sisse ja millest siis uus taim kasvama hakkab.
See on võetud juba kasvava taime küljest, kuid uue taime saab kasvama panna
ka ärasöödud ananassi lehtedest.


Tufa ja Karo tütar käib kohaliku kooli ettevalmistuklassis. Kooli jõudmiseks tuleb tal igal hommikul käia umbes 30 min teekond kõigepealt läbi väikese kohvipuuaia, siis paksu võsa, seejärel suure kohviistanduse ja lõpuks Nalepa küla. Selle teekonna jooksul ronib ta paar korda üle aia (selleks on spetsiaalsed aiaületuskohad) ja hüppab üle mõne väikese oja. Teekond läheb suht ülesmäge, eriti kui ta jõuab Nalepa küla piiridesse. Ema Karo käib selle koos temaga igal hommikul kuni koolini, kuid tagasi koju tuleb Trolin üksi. Neljapäeva ühinesin nendega sel hommikusel teekonnal Nalepa küla juures. Tahtsin näha Trolini kooli ja teha mõned pildid artikli jaoks, mille Päiksekiire ajakirjale kirjutasin.

Kooli „algklasside“ osa värav (taustal on näha raagus puud - meil on siin hetkel sügis!)


Karo,Trolin ja tema sõbranna Linda
(koolikottidena kasutavad lapsed siin tavaliselt traditsioonilisi bilumeid)


Linda oma klassiruumi ees
(Paapua kool koosneb tavaliselt paljudest hoonetest, milles on üks kuni kolm klassiruumi)


Vasakul klassiruumide maja, paremal kooli juhtkonna kontoriruumid


Kooli mänguplats


„Algklasside“ lapsed veedavad tundide algust oodates aega kividega mängides (kahjuks mul ei õnnestunud mängureeglitele veel pihta saada)


Trolini kool on suht laiali pillutatud... eelkool ja 1. ja 2. klass ühes kohas, 3.-7. klass teises ja 8.-11. klass hoopis kolmandas kohas. Vahemaad on nii umbes 1 kuni 3 kilomeetrit. Esimeste klasside lähedal on ka väike internaatkool puuetega lastele (tahaks sinna ka ühel päeval lihtsalt sisse piiluda, kuna töötasin ju Eestis puuetega laste koolis, eks näis, kas õnnestub). See kool on veel eriline selle poolest, et võtab vastu ka lapsi, kel on nägemis-, kuulmis- ja kõneprobleemid. Klassides, kus on näiteks kurdid lapsed, õpivad kõik viipekeelt ja teised lapsed toimivad siis kodukülades nende laste tõlkidena.

Peale „algklasside“ osas uudistamist läksime „põhikooli“ juurde. Seal seisid lapsed koolimaja ees ja laulsid Paapua hümni. Samal ajal saabusid paljud õpilased alles kooli. Nad läksid kooli väravast sisse ja suundusid klassiruumide poole, kuid üks õpetaja peatas nad poolel teel ja saatis kõik karistuseks tualettide suunas mingit koristustööd tegema. Ei tea, kas see kasvatusmmetod ka vilja kannab... kellaajal ei ole Paapual suurt tähtsust tavaliselt. Näiteks kohtasime teel a“algklasside“ juurest „põhikooli“ juurde ühte mulle tuttavat õpetajat. Pärisin, et mis kell tunnid algavad ja ta ütles, et kell kaheksa. Vaatasime kella minu mobiililt (tema omal oli aku tühi) ja selgus, et kell on 8:13. Peale selle info saamist ta siiski väga tööle ei kiirustanud :)!

Õpilased „põhikooli“ ees Paapua hümni laulmas (igahommikune tegevus!)


Hilinejad :) teel kooli (pildil on ka üks pime poiss ja tema kõrval sõber,
kes kannab Braille ehk pimedate kirja trükimasinat)

Hilinejad teel väljakäikude juurde


Neljapäeval lõpetasin oma kaks esimest bilumit! Olen enda üle täitsa uhke! Kuigi jah, minu esimesed traditsioonilised Paapua kotid on päris väiksed ja lihtsad. Alustasin nii nagu tüdrukud siin tavaliselt oma emade käe all umbes kümnenda eluaasta paiku alustavad :). Plaanin bilumitest ja nende valmistamisest teinekord pikemalt kirjutada. Tegin kotikestest pildi peale nende pesemist ja seeõttu on näha ainult pahupool, kuid selliste lihtsate bilumite puhul ei ole tegelikult vahet :)! Saladuskatte all võin öelda, et saadan need varsti oma õe kaksikutele (nende 2. sünnipäev on küll kahjuks juba möödas aga loodan, et neile tädi poolt valmistatud bilumid siiski rõõmu pakuvad). Alustasin ka uue bilumi tegemist, kuid selle valmimine võtab veel väga kaua aega.... keeleõppe on siiski tähtsam kui käsitöö tegemine, kuigi samas on bilumi tegemine ka hea variant inimestega kontakti saamiseks – bilumit tegev valgenahaline naine ei ole just väga tavapärane vaatepilt ;)!

Minu esimesed bilumid


Minu õpetaja Vero bilumid (vasakpoolne on tehtud Paapua lipu ainetel,
keskmisel on pahupool väljas, sellest siis kõik need otsad!)


Tegemisi oli veel aga ma lõpetan siinkohal... muidu saab blogi sissekanne liiga pikk... ongi vist juba liiga pikk, vabandust :) ja õnnistatud uut nädalat!

25. juuli Pühapäeva hommik

Täna (pühapäeva) hommikul olime Nalepa küla kirikus jumalateenistusel. Käime seal üle pühapäeva. (Teistel pühapäevadel osaleme misjonikeskuses toimuvatel teenistustel.) Nalepa kogudus kuulub Christian Life Centre (Kristliku elu keskus) koguduste ühendusse. Pühapäevased kogunemised on sarnased meie vabakoguduste teenistustele – rühm muusikuid juhib laulmist, palvetatakse, on voimalus tunnistada Jumala tööst jne. Lapsed on alguse koos täiskasvanutega teenistusel, kuid jutluse ajaks lähevad pühapäevakooli, mis toimub kiriku aias. Nädala sees toimb piiblitund, lasteklubi, kogunemine naistele ja ka noortel on oma üritused. Selle koguduse elu on suht läänemaailmale kogudustele sarnaselt üles ehitatud, kuna koguduste ühendusel on palju kontakte väljaspool Paapuat. Oma osa on ka sellel, et asutakse suurema linna (Goroka) lähedal, mis toob omakorda rohkem läänemaailma mojutusi. Umbes kuu aega tagasi olime ühes hoimuküla koguduses ja seal oli koik suht Paapua-pärasem. Näiteks Nalepas lauldakse sageli inglise keeles voi inglise keelest tolgitud laule, hoimukulas aga kohapeal loodud ja sellele kandile iseloomuliku meloodiaga laule. Kuid olgu need välised asjad sarnased voi erinevad, Jumal keda austatakse ning sonum, mida jagatakse on seesama ning see ongi koige tähtsam!

Kirik

Kogudusel on käsil uue kiriku ehitamine, see saab olema tunduvalt kaasaegsem: plekkkatuse ja tsementporandaga. Seinte suhtes käib veel arutelu – need tulevad kas plekist voi traditsioonilisest taimedest punutud materjalist... see soltub ka majanduslikest voimalustest...

Kirik seestpoolt


Koguduse muusikud

Rahvas jumalateenistusel

Lapsed pühapäevakoolis

(foto sai tehtud ajal, mil uue kiriku katus ei olnud veel valmis, maas on katuse metallkarkass)


Opetaja Helen kutsus poisi piiblisalmi ütlema...





18. juuli Mõrsjaluna

Kolmapäeva hommikuti on meil misjonikeskuse palliplatsil turg – kohalikud naised müüvad oma aia- ja pollusaadusi. Ka minu üks keeleoppeabiline Domenika ehk mama Dom on ikka oma greipidega kohal (vaata 3. juuli postituse loppu). Möödunud kolmapäeva hommikul küsis ta, et kas tahan näha, kuidas tema vennapoja naise eest mõrsjaluna üle antakse. (Pidzin inglise keeles "braid prais", inglise keeles "bride price", internetisonastik andis eestikeelseks vasteks "mõrsjaluna", kasutan siis seda.) Muidugi tahtsin ma sellele kaasa elada. Mõrsjaluna on üks Paapua tugevamini säilinud kommetest. Paljud asjad on aja jooksul muutunud, kuid see traditsioon püsib kindlalt. Et selle sisust ja mottest ja koigest sellega seonduvast päriselt aru saada, tuleb meil taolistel üritustel veel mitmel korral osaleda ning lisaks palju uurimistööd teha. Igal juhul olime roomsad, et voimalus seda sündmust näha nii kiiesti kätte joudis (vahel veedavad misjonärid aastaid Paapual enne kui onnestub sellisel üritusel osaleda). Gerolfil oli juba varem samaks hommikuks kokku lepitud kohtumine ühe teise inimesega aga ta tuli ka hiljem kohale.

Mõrsjaluna üleandmist voib vorrelda meie kultuuris pulmadega vaid ühes aspektis – mehe ja naise kooselu saab sellega ametliku alguse. Kuid sisuliselt ja praktiliselt on tegu pulmadest üsna erineva üritusega. Nagu paljud teised sündmused Paapua inimeste elus on ka see oluline mitte pelgalt kahe abielluva inimese voi nende lähisugulaste, vaid kogu suure suguvosa jaoks. Meie nägiem sellest ainult väikest osa st. mõrsjaluna üleandmist aga selle taga on palju enam.

Kui ma umbes kell 10:15 hommikul küla peaväljakule joudsin, oli seal juba paras hulk rahvast koos. Need olid peigmehepoolse suguvosa esindajad, kes elavad sealsamas Nalepa külas (küla asub praktiliselt meie misjonikeskuse korval) ja külaelanikud, kel oli voimalik kohale tulla. Külaväljaku ühes ääres oli valmis seatud suur „näitus“ koigest, mis pruudi eest tema suguvosale antakse. Koige suurem materiaalne kingitus oli üle 2000 kina (u. 8000 EEK) maksnud lehm, kes oli samal hommikul sealsamas vagaseks tehtud. Kaks suurt siga, kes olid ka pruudimaksu osaks, jalutasid veel vabalt ringi. Ühest puust teiseni oli tommatud pikk köis ja selle küljes rippusid suured banaanikobarad, traditsioonilised Paapua kleidid ja kotid.


Ühes kohas oli aga suht suur laud koormatud hulga toidunoude, pottide, patjade jmt kodus vajaliku kraamiga. See koik kuulus pruutpaarile.




Ma ei saanud päris täpselt aru, kes selle kokku pani (vist peigmehe sugulased) ja kas see koik jääb paarile voi jagavad nad selle suguvosa liikmete vahel ära. Asjade (ja toidu) jagamisel on Paapua kultuuris ülitähtis roll. Näiteks kogu pruudimaks ei lähe mitte pruudi perele voi lähisugulastele vaid väga suurele sugulaste ringile, sest nende silmis on nad koik üks suur pere ja on koik mingil viisil panustanud pruudi üleskasvatamisele.

Juhtusin ka nägema, kuidas moned kobarad baanane toodi veel juurde.


Need asetati koigist teistest asjadest veidi eraldi kohta, kus oli juba mingi hulk aiasaadusi, moned elusad kanad, kleidid ja kotid. Hiljem selgus, et need olid moeldud kahele naisele, kes andsid koige suurema panuse pruudi üleskasvatamisele. Neile anti ka 200 kinat.


Ma istusin ürituse algust ootava rahva hulka maha ja vaatasin, mis edasi toimuma hakkab.


Ühes kohas istusid koos moned suguvosa tähtsamad mehed ja pidasid nou. Lopuks sättisid nad pruudimaksu rahalise osa kenasti vaibale ja panid kaunistuseks lilled ümber. Väikesed kivid ja pulgad aitasid raha paigal hoida. Peigmehe suguvosa oli kokku pannud üle 7000 kina, millest siis 2000 kulutati lehma ostmisele, mingi summa sigadele ning ülejäänu anti pruudi suguvosale sularahas. Mõrsjaluna suurus pannaks traditsiooniliselt paika juba siis kui neiu naiseikka jouab. Kuid peigmehe suguvosa voib ka rohkem raha anda. Ma ei tea, kas konkreetsel juhul oli see täpne summa voi üle selle. Pruudi hind soltub näiteks sellest, kui palju tal kooliharidust on. Kooliskäimine on siin tasuline ja mida rohkem noor naine koolis on käinud, seda suurem on ka tema mõrsjaluna. Huvitav on vast veel teada, et tavapärane abiellumisiga on naistel 16-18 elusaastat. Peale selle ea möödumist tema "väärtus" langeb.



Mingil hetkel tuli pruut ja istus kodutarvete kogumiskoha ette vaibale. Ta kandis peas mitut uut bilumit ehk traditsioonilist Paapua kotti ja tal olid seljas traditsioonilised Paapua naise riided (fotol vasakult teine). Tema korvale istusid moned peigmehe sugulased, kelle ülesandeks oli teda “lobustada“. Nii selgitas minu korval istuv naine. Ma jälgisin pruuti kogu ürituse ajal ja ei näinud teda mitte kordagi naeratamas… pean uurima, kas see on komme voi oli sel mingi muu pohjus.


Mainisin traditsioonilisi riideid... Paar aastakümmet tagasi olid selleks taimsetest materjalidest valmistatud seelikud ja muud ihukatted, kuid tänapäeval on koige tavapärasemad kirevatest kangastest ommeldud pikad pluusid voi kleidid (meri blaus=naise pluus), mille all kantakse pikka seelikut ja vahel ka pikki pükse. Need tehakse tavaliselt valmis külaomblejate poolt. Paljud kannavad ka "second hand" poodidest ostetud kaasaegsemaid riideid (riided tuuakse peamiselt Austraaliast) voi kombineerivad neid traditsiooniliste riietega. Meestel on koige tavapärasem riietus T-särk ja lühikesed (voi vahel ka pikad) püksid. Mis jalatsitesse puutub, siis need on samuti sageli kasutatud asjade poest ostetud, kuid on voimalik osta ka uusi, mis küll väga kaua vastu ei pea. Paljud liiguvad ringi lihtsalt paljajalu, nii linnas kui külakohtades. Kuna päevaajal on päike väga kuum, siis voib näha koikvoimalikke peakatteid alates tavalisest nokkmütsist vahva punase päkapikumütisini.

Minu korval istuva naisega vesteldes sain teada, et paar on koos elanud juba päris mitu aastat ja, et neil on kaks poega, kes ka kohal olid ja roomsalt koos teiste lastega ringi jooksid. Nad tundusid olevat nii umbes 2 ja 4 aastased. Küsisin, et kuidas paar tuttavaks sai ja sain teada, et naine tuli kedagi siia külla vaatama ja kohtus siin oma tulevase mehega ning jäi last ootama ja nüüd on neil kaks last (just nii lühidalt ta seda kirjeldas!). Seega toimus pruudimaksu üleandmine päris mitu aastat peale seda, kui nad tegelikult paariks said. Seegi on üks paljudest muudatustest Paapua kultuuris. Varem maksti koigepealt pruudimaks ja seejärel algas abielu, samuti ei olnud paaril endal abikaasa valikul suurt sonaoigust – suguvosa otsustas, kellega on kasulik heade suhete hoidmiseks/loomiseks abielluda. Hiljem peetud konedest selgus aga, et molemad suguvosas olid noorte valikuga rahul (mehe suguvosa konedest käis mitmel korral läbi mote, et eriti rahul on nad sellega, et suguvossa on kaks meest juurde sündinud). Vahel juhtub ka nii, et pruudimaksu tasutakse osade kaupa. Seni kuni see ei ole täielikult makstud, ei ole abilelu päris ametlik. Kui siis juhtub, et mees naise maha jätab (voi vastupidi), tuleb saadud raha tagasi maksta.

Tagasi ürituse juurde…. Peigmees toimetas samal ajal veidi eemal oma maja aias. Tema ülesandeks oli pidusöögi valmsitamine oma suguvosale. Ta tegi seda traditsioonilisel viisil kuumadel kividel. (Peigmees seisab fotol paremal.) Pruudi ja peigmehe suguvosa ühist söögiaega traditsiooniliselt ei toimu. Peale pruudimaksu üleandmist läheb pruudi suguvosa tagasi koju ja sööb kingituseks saadud toitu seal. Sedagi mitte koos, vaid igaüks sööb talle antud osa oma kodus.


Mingil hetkel rääkis üks meesterahvas, kes tundus olevat üks sündmuse juhte, koigile kohalviibijatele, kuidas üritus edasi kulgeb. Ta andis ka täpse ülevaate sellest, kui palju raha oli kokku pandud ja kuidas seda kulutati. Peigmehe poolel olid seega koik ettevalmistused tehtud, nüüd jäi ainult üle oodata pruudi suguvosa saabumist. Nad pidid üsna peagi kohale joudma.


Istusime ja ootasime... päris tükk aega.

Ja siis saabusid pruudi sugulased.



Kuid üritus ei saanud veel alata, kuna üks koige tähtsam sugulane ei olnud kohal... selgus, et tal oli teel Nalepasse vererohk väga korgeks tousnud ja ta viidi Goroka haiglasse (10 min autosoidu teekonna kaugusel). Koik jäid rahulikult istuma ja ootama. Teatati, et umbes 20 min pärast jouab haige (loodetavasti end paremini tundev) sugulane kohale ja üritus voib alata. Aeg kulges vaikselt edasi.... keegi toi hulga suhkruroo keppe ja need jagati koigi ootajate vahel laiali. Proovisin minagi – koorisin selle koigepealt ja hammustasin otsast tüki, lutsutasin magusa mahla välja ja panin jäägid korvale. Mone aja pärast oli koigil korval hunnik lutsutatud suhkruroo tükke. Nende koristamise pärast keegi ei muret ei tundnud.


Umbes tunni aja pärast teatati, et puuduv sugulane on paari minuti pärast kohal ja nii läkski. Ürituse ametlik osa vois alata!

Üks mees toimis ürituse juhina ja konede teadustajana. Koigepealt vottis sona Nalepa küla koige vanem mees papa Palus (pean uurima, kas ta on ka peigmehe sugulane). Külas on vanemad mehed tavaliselt väga lugupeetud ja neil on suur sonaoigus koiges, mida tehakse ning otsustatakse. Fotol on näha ka mees, kes teeb pilti. Sellist asja nägime esimest korda, tavaliselt oleme meie ainsad, kes pildistavad ja rahvale see väga meeldib. Koik on väga tänulikud, kui neist pilti tehakse! Meie oleme muidugi ka tänulikud!


Seejärel pidas veel paar meest konet. Üks neist andis üle kingituse pruuti kasvatanud kahele naisele. Pruudi ema on surnud, kuid ma ei tea, kas juba siis, kui ta veel laps oli. See, et tema eest hoolitsesid teised suguvosa naised (isegi kui ema oli elus), on päris tavaline. Väga sageli nö adopteeritakse lapsi (mitteametlikult) selleks, et tugevdada sugulaste voi soprade vahelisi sidemeid. Näiteks elab meie lähedal noor abielupaar, kel on kolmeaasased kaksikud pojad, kuid üks poistest elab koos isa venna ja tema naisega, kel endal lapsi ei ole, kuskil mujal. Ja kui siis tüdrukute puhul on käes aeg pruudimaks vastu votta, saab sellest vastavalt lapse kasvatamisel antud panusele osa ka adoptiivvanem.

Siis oli pruudi suguvosa kord konesid pidada. Esmalt koneles üks mees ja siis see naine, kes haiglas käis. Selgus, et ta on pruudi ema ode. Tema ütles midagi huvitavat - nimelt, et see abielu ei ole mitte sugulaste poolt otsustatud, ega rahalistest huvidest lähtuv, vaid et need noored on koos armastuse pärast. Moned aastad tagasi oleks selline asjade käik päris ebatavaline olnud, kuid on nüüd, eriti linnade lähedal, päris tavaline.(Pean siinkohal märkima, et mones kauges külakohas on sama üritus toenäoliselt teistsugune ja traditsioonilisem, meie elame suht suure linna lähedal ja sellel on rahva elustiilile suur moju.)


Lopuks oli käes aeg pruudimaksu tutvustada ja üle anda. Seda tegi üks peigmehe suguvosa esindajatest (huvitav oli see, et peigmees ja tema isa ei votnud kordagi ürituse ajal sona, molemad lihtsalt seisid ja kuulasid nii nagu koik teised). Sellel fotol osutab punast jakki kandev mees puupulgaga kogu kokkutoodud „varale“.


Üks huvitav seik oli veel see, et aeg ajalt tulid külaplatsile moned peigmehe suguvosa vanemad naised ja tantsisid seal iseenda valjude huljete saatel. See oli nagu roomutants voi midagi taolist...


Huvitav ennelouna oli! Nagu alguses ütelsin, paljugi on meie jaoks veel arusaamatu ja varjatud, kuid loodame, et ajapikku kogume rohkem infot ja moistame paremini, miks ja kuidas ja kes ja millal ja ...

12. juuli Konverentsi muljed

Konverentsil käidud! Püüan ponevast nädalavahetusest fotode abil väikese ülevaate anda.
Reis algas neljapäeva hommikul Goroka turu lähedalt PMV-de peatusest. Olime seal kell 8:10, kuid buss väljus lopuks alles kell 9:05. Vahepeal käisime kütust votmas ja tiirutasime niisama ringi reisijaid otsides. Aga lopuks asusime teele ja reis kulges sujuvalt. Kundiawassse joudsime kell 11:15 paiku.

PMV-de peatus Gorokas



Meie PMV

Soitsime mööda Highlands Highway’d, mis on PNG üks vähestest korralikumatest maanteedest. Läbisime umbes 80 km. Suurem osa teest on asfaldiga kaetud, kuid paaris kohas on üks teepoolest puudu ja umbes 15 km on lihtsalt kruusatee. Üks koht, kus joevesi on teest jagu saanud, oli ka päris vaevaliselt läbitav.


Poolel teel tehti peatus maanteeäärse turu juures, mis just Highway’l reisijate jaoks tegutsebki. Kui me kohale joudsime tostsid müüjatädid lokketel asuvatest pottidest punase nahaga vostid letile ja kui me liikuma hakkasime panid allesjäänud vorstid jälle kenasti tagasi. Lisaks sai osta värskeid ja praetud banaane, pontsiku moodi pallikesi, kommi, igasugu karastusjooke (neid hoitakse külmakastides külma vee voi jäätükkide sees). Just enne bussi liikumahakkamist avastas üks reisija, et äsja ostetud vorst ei lohna enam väga hästi ja tottas seda müüjale tagasi viima aga selleks ajaks oli müüja (targu) juba kuskile mujale midagi toimetama läinud. Reisjate ja turumüüjate vahel tekkis päris äge sonavahetus... Lisaks inimestele jalutas turul ringi üks kits ja paar tursket siga.



Kundiawas kohtusime tuttava misjonäriga, kes meid konverentsikohta viis. See ots oli vast ainult poole tunni pikkune ja kulges mööda korralikku asfalteeritud teed, kuigi see ei olnud enam Highway.

Pean tunnistama (kuigi püüdsin end koigeks ette valmistada), et konverentsikohale joudes oli minu jaoks oluline küsimus, et kus ja kuidas me ööbime (Gerolfi taluvuspiir on veidi teise koha peal :) ). Ma olin varem kuulnud, et magame toenäoliselt koos koigi teistega konverentsi jaoks ehitatud suurtes telkides. Tänu Jumalale, meie jaoks oli siiski väike majake, mida jagasime ühe teise misjonäridest abielupaariga. Selles oli üks tuba ja... ei midagi muud. Ei vett ega elektrit, mis on PNG-l väga tavaline. Välikäimla asus mingi 25 m kaugusel ja koosnes neljast banaanilehtedest punutud seinast, kotiriidega kaetud uksest, august, vabast vaatest taevasse ja nurgas kasvavatest tomatitaimedest (punaste tomatitega!)

Meie elasime parempoolses majakeses

Gerolf majas puhkamas


Pesuruum meie maja korval


Välikäimla

Kui olime end sisse seadnud saime mahti ülejäänud konverentsikohaga tutvuda. Kogu üritus toimus kohaliku koguduse maja lähiümbruses. Kogudusele oli tehtud juurdeehitus – väga pikk telk, mis koosnes sinisest kilest katusest, banaanilehtedest punutud seintest ja kuiva heinaga kaetud porandast. Hoonel oli kaks funktsiooni: konverentsisaal ja magamisruum. Lähedal olid veel moned väiksemad samasugused hooned. Korraldajad olid ehitanud ka koha, kus jutlustaja rääkis ehk kantsli ja köögi ning välikäimlad.

Paremalt: kiriku katus, ajutise telgi katus ja kantsel

Kirik ja osa telgist teiselt poolt vaadatuna

Köök

Naised maguskartulit koorimas (kuiva rohu all on peidus maguskartulid)

Lokkepuude varu köögi jaoks

Rahvas söögijärjekorras ja söömas

Üks väike magamistelk


Välikäimlad



Koosolekud toimusid hommikuti ja ohtuti. Kohal oli kaks peakonelejat – üks Paapualt ja teine Uus-Meremaalt (endine misjonär). Nii nagu vast kogu maailmas lauldi koosolekute alguses ja lopus, palvetati ja kuulati piiblisonumit. Vahepeal tulid ette erinevate hoimude laulugrupid ja laulsid nii pidzin inglise kui ka oma kohalikus keeles. Hämmastav kui sarnane ja samal ajal erinev voib miski olla – üle kogu maailma kogunevad usklikud samal viisil ja opivad koos sellest samas Piiblist, kuid samas on see kontekst ja keel, milles seda tehakse, nii erinev. Sellel konverentsil oli kohal vähemalt 7 erineva hoimu inimesed, kel koigil oma keel ja kultuur, kuid südames usk samasse Jumalasse. Monedel neist hoimudest ei ole veel tervet omakeelset Uut Testamentigi (rääkimata Vanast Testamendist). Nii oli näha, kuidas monedel oli kaasas terve ports erinevaid raamatuid ehk siis Uue Testamendi osi, mis erinevatel aegadel tolgitud ja trükitud. Päris raske ette kujutada, et tuleksime Eestis kogudusse ja tassiksime kaasa hulga erinevaid raamatuid ühe tervikliku Piibli asemel, mis meil on! On toesti pohjust Jumalat tänada ... ja piiblitolkijate eest palvetada!

Kantsel

Koosolekutelk (ja magamisruum) seestpoolt


Ühe koguduse laulugrupp


Koosolekute vaheaegadel suhtlesime inimestega ja see oli väga rikastav mitmes mottes – saime pidzin inglise keelt harjutada ja samas toredate inimestega tutvuda. Mulle ei meeldi niisama istuda ja juttu puhuda... nii jätkasin siis oma bilumi ehk traditsioonilise Paapua koti tegemist. Joudsin selle peaaegu valmis, st kotisuu tegemiseni ja vajasin selleks kohalike naiste nou ja juhendamist. Üks Monika nimeline naine tuligi mulle lahkelt abiks.


Käisime ka konverentsil osalejate pesemiskohta vaatamas. See asus mingi 500 m allamäge joe ääres. Seal pesti nii ennast kui ka oma nousid ja pesu. Samas lähedal oli ka oja, kust joogivett üles konverentsikohta tassiti.


Selleks korraks koik! Küsimused ja kommentaarid on teretulnud!