3. juuli Kookospähkel ja mis sellega teha saab

Mõni aeg tagasi käisime oma keeleõppeabilise Tufaga linnas turul (Gorokas, aga keegi ei ütle nime välja umbes nagu Saaremaal, et kui ütled, et lähed linna, teab igaüks, et lähed Kuressaarde!). Turul müüakse absoluutselt igasugust värsket söögikraami, sellest võin mingi teine kord pikemalt kirjutada. Aga tookord palusime, et Tufa aitaks meil kookospähklit osta ja ühtlasi õpetaks, kuidas eristada head pähklit väga heast pähklist (halbu lihtsalt ei pidavat olema!). Ta oli lahkesti nõus seda tegema ja nii me vaatasime, kuidas ta kõigepealt pikalt pähklitele otsa vaatas, siis ühe välja valis ja seda kõrva juures loksutas. Selgus, et mida paremini kookospiima loksumist kuulda on, seda parem pähkel! Ostsime kaks pähklit, kumbki 50 toiat (umbes 2.50 EEK) väärt. Gerolf tegi ühest pähklimüüjast pilti ka. Vahemärkusena olgu öeldud, et siinsele rahvale tohutult meeldib, kui neist pilti tehakse. Igaüks naeratab laialt ja ütleb südamest aitäh! Aga asja teine külg on see, et kui näiteks kasvõi turul kellestki pilti teed, siis enamus rahvast tahab, et neist ka tehtaks ja siis ei ole muidugi pilditegemisel otsa ega äärt :)! Nii et oleme õppinud ettevaatlikud olema ja ka konkreetselt „ei“ ütlema.

Tagasi kookospähkli juurde... Minu keeleõppeabiline Domenika ehk mama Dom ütles kord, et tal on kodus spetsiaalne tööriist kookospähkli riivimiseks. Sellepärast me tahtsimegi siis pähkleid osta, et minna tema juurde seda tööriista uudistama ja proovima.

Reedel jõudsingi siis lõpuks nii kaugele, et võtsin oma kaks pähklit ja läksin nendega mama Domi juurde. Kui tema maja juurde jõudsin leidsin nii tema kui ka tütre hoolega Piiblit lugemas (mõlemad on usklikud.) Tundsin end veidi halvasti, et neid segasin aga mama Dom oli öelnud, et võin tulla ükskõik, mis kell reede hommikul ja nii ma ka tegin. Selle tütrega ei olnud ma varem kohtunud. Tema nimi on Lidia. Mama Domil on kolm täiskasvanud tütart ja ühega neist olin juba varem tutvust teinud. Lidia on kohalikus koolis õpetaja aga kuna parajasti on koolivaheaeg, siis ta oli kodus.

Lidia teadis ka juba, miks ma kohale tulin ja tõi käbedasti tööriista lagedale. See näeb välja nagu väike pink, mille külge on pandud metallist asi, millega saab kookospähklit seestpoolt riivida. Ma ei teagi, kuidas seda nimetada – pildid aitavad vast asjast paremini aru saada.

Kõigepealt lõi Lidia kookospähkli matsheetega pooleks. Siis kallutas mahla kaussi ning seejärel algas seestpoolt valge osa riivimine. Lidial läks see väga ladusalt, kuigi tundus, et töö nõudis ka tugevat ja kindlat kätt (ma ise kahjuks ei saanudki proovida).

Varsti oli pingi otsa alla asetatud pott valget kookosemassi poolenisti täis. Pärast kallutasin riivitud kookose kaasavõetud tühja margariinitopsi. Lisaks sain kaasa juhised, kuidas edasi tegutseda. Retsept oli järgmine: kookosemassile kallata 2-3 tassi kuuma (kuid mitte keevat vett), lasta seista ja siis pigistada käte abil kookosest mahl välja. Lõpptulemuseks on valge vedelik, mis sobib kõiksuguste toitude valmistamiseks. Näiteks saab riis selles keetes väga maitsev. Sageli keedetakse selles ka kohalikke rohelisi taimi koos kapsa, sibula ja ingveriga. Just seda plaanisin ka mina juba samal päeval teha. Jah, toit sai tõesti maitsev! Kahjuks ma ei teinud lõpptulemusest pilti, küll aga kookosest vedeliku välja pigistamisest.

Aga enne kui lõpetan… üks lõbus seik oli mama Domi kodus veel… Nimelt kasvab tal aias tohutu suur greibipuu. Siinne rahvas greibist väga lugu ei pea, küll aga teab, et selle mahla on hea külmetushaiguste ajal juua. Mama Dom toob oma greipe iga kolmapäeva hommikul misjonikeskus turule ja meie ostame neid alati hea meelega. Aga mul olid greibid otsas ja tahtsin juurde osta, et mahla teha. Sain vaevalt oma soovi mama Domile esitada kui tema oli juba poolel teel puu latva. Ausõna, mina ei oleks mitte iialgi sama kiiresti puu otsa jõudnud hoolimata selles, et ma olen mama Domist vähemalt poole noorem! Aga eks ta harjutab ka iga kolmapäeva hommikul enne turule tulekut!