18. juuli Mõrsjaluna

Kolmapäeva hommikuti on meil misjonikeskuse palliplatsil turg – kohalikud naised müüvad oma aia- ja pollusaadusi. Ka minu üks keeleoppeabiline Domenika ehk mama Dom on ikka oma greipidega kohal (vaata 3. juuli postituse loppu). Möödunud kolmapäeva hommikul küsis ta, et kas tahan näha, kuidas tema vennapoja naise eest mõrsjaluna üle antakse. (Pidzin inglise keeles "braid prais", inglise keeles "bride price", internetisonastik andis eestikeelseks vasteks "mõrsjaluna", kasutan siis seda.) Muidugi tahtsin ma sellele kaasa elada. Mõrsjaluna on üks Paapua tugevamini säilinud kommetest. Paljud asjad on aja jooksul muutunud, kuid see traditsioon püsib kindlalt. Et selle sisust ja mottest ja koigest sellega seonduvast päriselt aru saada, tuleb meil taolistel üritustel veel mitmel korral osaleda ning lisaks palju uurimistööd teha. Igal juhul olime roomsad, et voimalus seda sündmust näha nii kiiesti kätte joudis (vahel veedavad misjonärid aastaid Paapual enne kui onnestub sellisel üritusel osaleda). Gerolfil oli juba varem samaks hommikuks kokku lepitud kohtumine ühe teise inimesega aga ta tuli ka hiljem kohale.

Mõrsjaluna üleandmist voib vorrelda meie kultuuris pulmadega vaid ühes aspektis – mehe ja naise kooselu saab sellega ametliku alguse. Kuid sisuliselt ja praktiliselt on tegu pulmadest üsna erineva üritusega. Nagu paljud teised sündmused Paapua inimeste elus on ka see oluline mitte pelgalt kahe abielluva inimese voi nende lähisugulaste, vaid kogu suure suguvosa jaoks. Meie nägiem sellest ainult väikest osa st. mõrsjaluna üleandmist aga selle taga on palju enam.

Kui ma umbes kell 10:15 hommikul küla peaväljakule joudsin, oli seal juba paras hulk rahvast koos. Need olid peigmehepoolse suguvosa esindajad, kes elavad sealsamas Nalepa külas (küla asub praktiliselt meie misjonikeskuse korval) ja külaelanikud, kel oli voimalik kohale tulla. Külaväljaku ühes ääres oli valmis seatud suur „näitus“ koigest, mis pruudi eest tema suguvosale antakse. Koige suurem materiaalne kingitus oli üle 2000 kina (u. 8000 EEK) maksnud lehm, kes oli samal hommikul sealsamas vagaseks tehtud. Kaks suurt siga, kes olid ka pruudimaksu osaks, jalutasid veel vabalt ringi. Ühest puust teiseni oli tommatud pikk köis ja selle küljes rippusid suured banaanikobarad, traditsioonilised Paapua kleidid ja kotid.


Ühes kohas oli aga suht suur laud koormatud hulga toidunoude, pottide, patjade jmt kodus vajaliku kraamiga. See koik kuulus pruutpaarile.




Ma ei saanud päris täpselt aru, kes selle kokku pani (vist peigmehe sugulased) ja kas see koik jääb paarile voi jagavad nad selle suguvosa liikmete vahel ära. Asjade (ja toidu) jagamisel on Paapua kultuuris ülitähtis roll. Näiteks kogu pruudimaks ei lähe mitte pruudi perele voi lähisugulastele vaid väga suurele sugulaste ringile, sest nende silmis on nad koik üks suur pere ja on koik mingil viisil panustanud pruudi üleskasvatamisele.

Juhtusin ka nägema, kuidas moned kobarad baanane toodi veel juurde.


Need asetati koigist teistest asjadest veidi eraldi kohta, kus oli juba mingi hulk aiasaadusi, moned elusad kanad, kleidid ja kotid. Hiljem selgus, et need olid moeldud kahele naisele, kes andsid koige suurema panuse pruudi üleskasvatamisele. Neile anti ka 200 kinat.


Ma istusin ürituse algust ootava rahva hulka maha ja vaatasin, mis edasi toimuma hakkab.


Ühes kohas istusid koos moned suguvosa tähtsamad mehed ja pidasid nou. Lopuks sättisid nad pruudimaksu rahalise osa kenasti vaibale ja panid kaunistuseks lilled ümber. Väikesed kivid ja pulgad aitasid raha paigal hoida. Peigmehe suguvosa oli kokku pannud üle 7000 kina, millest siis 2000 kulutati lehma ostmisele, mingi summa sigadele ning ülejäänu anti pruudi suguvosale sularahas. Mõrsjaluna suurus pannaks traditsiooniliselt paika juba siis kui neiu naiseikka jouab. Kuid peigmehe suguvosa voib ka rohkem raha anda. Ma ei tea, kas konkreetsel juhul oli see täpne summa voi üle selle. Pruudi hind soltub näiteks sellest, kui palju tal kooliharidust on. Kooliskäimine on siin tasuline ja mida rohkem noor naine koolis on käinud, seda suurem on ka tema mõrsjaluna. Huvitav on vast veel teada, et tavapärane abiellumisiga on naistel 16-18 elusaastat. Peale selle ea möödumist tema "väärtus" langeb.



Mingil hetkel tuli pruut ja istus kodutarvete kogumiskoha ette vaibale. Ta kandis peas mitut uut bilumit ehk traditsioonilist Paapua kotti ja tal olid seljas traditsioonilised Paapua naise riided (fotol vasakult teine). Tema korvale istusid moned peigmehe sugulased, kelle ülesandeks oli teda “lobustada“. Nii selgitas minu korval istuv naine. Ma jälgisin pruuti kogu ürituse ajal ja ei näinud teda mitte kordagi naeratamas… pean uurima, kas see on komme voi oli sel mingi muu pohjus.


Mainisin traditsioonilisi riideid... Paar aastakümmet tagasi olid selleks taimsetest materjalidest valmistatud seelikud ja muud ihukatted, kuid tänapäeval on koige tavapärasemad kirevatest kangastest ommeldud pikad pluusid voi kleidid (meri blaus=naise pluus), mille all kantakse pikka seelikut ja vahel ka pikki pükse. Need tehakse tavaliselt valmis külaomblejate poolt. Paljud kannavad ka "second hand" poodidest ostetud kaasaegsemaid riideid (riided tuuakse peamiselt Austraaliast) voi kombineerivad neid traditsiooniliste riietega. Meestel on koige tavapärasem riietus T-särk ja lühikesed (voi vahel ka pikad) püksid. Mis jalatsitesse puutub, siis need on samuti sageli kasutatud asjade poest ostetud, kuid on voimalik osta ka uusi, mis küll väga kaua vastu ei pea. Paljud liiguvad ringi lihtsalt paljajalu, nii linnas kui külakohtades. Kuna päevaajal on päike väga kuum, siis voib näha koikvoimalikke peakatteid alates tavalisest nokkmütsist vahva punase päkapikumütisini.

Minu korval istuva naisega vesteldes sain teada, et paar on koos elanud juba päris mitu aastat ja, et neil on kaks poega, kes ka kohal olid ja roomsalt koos teiste lastega ringi jooksid. Nad tundusid olevat nii umbes 2 ja 4 aastased. Küsisin, et kuidas paar tuttavaks sai ja sain teada, et naine tuli kedagi siia külla vaatama ja kohtus siin oma tulevase mehega ning jäi last ootama ja nüüd on neil kaks last (just nii lühidalt ta seda kirjeldas!). Seega toimus pruudimaksu üleandmine päris mitu aastat peale seda, kui nad tegelikult paariks said. Seegi on üks paljudest muudatustest Paapua kultuuris. Varem maksti koigepealt pruudimaks ja seejärel algas abielu, samuti ei olnud paaril endal abikaasa valikul suurt sonaoigust – suguvosa otsustas, kellega on kasulik heade suhete hoidmiseks/loomiseks abielluda. Hiljem peetud konedest selgus aga, et molemad suguvosas olid noorte valikuga rahul (mehe suguvosa konedest käis mitmel korral läbi mote, et eriti rahul on nad sellega, et suguvossa on kaks meest juurde sündinud). Vahel juhtub ka nii, et pruudimaksu tasutakse osade kaupa. Seni kuni see ei ole täielikult makstud, ei ole abilelu päris ametlik. Kui siis juhtub, et mees naise maha jätab (voi vastupidi), tuleb saadud raha tagasi maksta.

Tagasi ürituse juurde…. Peigmees toimetas samal ajal veidi eemal oma maja aias. Tema ülesandeks oli pidusöögi valmsitamine oma suguvosale. Ta tegi seda traditsioonilisel viisil kuumadel kividel. (Peigmees seisab fotol paremal.) Pruudi ja peigmehe suguvosa ühist söögiaega traditsiooniliselt ei toimu. Peale pruudimaksu üleandmist läheb pruudi suguvosa tagasi koju ja sööb kingituseks saadud toitu seal. Sedagi mitte koos, vaid igaüks sööb talle antud osa oma kodus.


Mingil hetkel rääkis üks meesterahvas, kes tundus olevat üks sündmuse juhte, koigile kohalviibijatele, kuidas üritus edasi kulgeb. Ta andis ka täpse ülevaate sellest, kui palju raha oli kokku pandud ja kuidas seda kulutati. Peigmehe poolel olid seega koik ettevalmistused tehtud, nüüd jäi ainult üle oodata pruudi suguvosa saabumist. Nad pidid üsna peagi kohale joudma.


Istusime ja ootasime... päris tükk aega.

Ja siis saabusid pruudi sugulased.



Kuid üritus ei saanud veel alata, kuna üks koige tähtsam sugulane ei olnud kohal... selgus, et tal oli teel Nalepasse vererohk väga korgeks tousnud ja ta viidi Goroka haiglasse (10 min autosoidu teekonna kaugusel). Koik jäid rahulikult istuma ja ootama. Teatati, et umbes 20 min pärast jouab haige (loodetavasti end paremini tundev) sugulane kohale ja üritus voib alata. Aeg kulges vaikselt edasi.... keegi toi hulga suhkruroo keppe ja need jagati koigi ootajate vahel laiali. Proovisin minagi – koorisin selle koigepealt ja hammustasin otsast tüki, lutsutasin magusa mahla välja ja panin jäägid korvale. Mone aja pärast oli koigil korval hunnik lutsutatud suhkruroo tükke. Nende koristamise pärast keegi ei muret ei tundnud.


Umbes tunni aja pärast teatati, et puuduv sugulane on paari minuti pärast kohal ja nii läkski. Ürituse ametlik osa vois alata!

Üks mees toimis ürituse juhina ja konede teadustajana. Koigepealt vottis sona Nalepa küla koige vanem mees papa Palus (pean uurima, kas ta on ka peigmehe sugulane). Külas on vanemad mehed tavaliselt väga lugupeetud ja neil on suur sonaoigus koiges, mida tehakse ning otsustatakse. Fotol on näha ka mees, kes teeb pilti. Sellist asja nägime esimest korda, tavaliselt oleme meie ainsad, kes pildistavad ja rahvale see väga meeldib. Koik on väga tänulikud, kui neist pilti tehakse! Meie oleme muidugi ka tänulikud!


Seejärel pidas veel paar meest konet. Üks neist andis üle kingituse pruuti kasvatanud kahele naisele. Pruudi ema on surnud, kuid ma ei tea, kas juba siis, kui ta veel laps oli. See, et tema eest hoolitsesid teised suguvosa naised (isegi kui ema oli elus), on päris tavaline. Väga sageli nö adopteeritakse lapsi (mitteametlikult) selleks, et tugevdada sugulaste voi soprade vahelisi sidemeid. Näiteks elab meie lähedal noor abielupaar, kel on kolmeaasased kaksikud pojad, kuid üks poistest elab koos isa venna ja tema naisega, kel endal lapsi ei ole, kuskil mujal. Ja kui siis tüdrukute puhul on käes aeg pruudimaks vastu votta, saab sellest vastavalt lapse kasvatamisel antud panusele osa ka adoptiivvanem.

Siis oli pruudi suguvosa kord konesid pidada. Esmalt koneles üks mees ja siis see naine, kes haiglas käis. Selgus, et ta on pruudi ema ode. Tema ütles midagi huvitavat - nimelt, et see abielu ei ole mitte sugulaste poolt otsustatud, ega rahalistest huvidest lähtuv, vaid et need noored on koos armastuse pärast. Moned aastad tagasi oleks selline asjade käik päris ebatavaline olnud, kuid on nüüd, eriti linnade lähedal, päris tavaline.(Pean siinkohal märkima, et mones kauges külakohas on sama üritus toenäoliselt teistsugune ja traditsioonilisem, meie elame suht suure linna lähedal ja sellel on rahva elustiilile suur moju.)


Lopuks oli käes aeg pruudimaksu tutvustada ja üle anda. Seda tegi üks peigmehe suguvosa esindajatest (huvitav oli see, et peigmees ja tema isa ei votnud kordagi ürituse ajal sona, molemad lihtsalt seisid ja kuulasid nii nagu koik teised). Sellel fotol osutab punast jakki kandev mees puupulgaga kogu kokkutoodud „varale“.


Üks huvitav seik oli veel see, et aeg ajalt tulid külaplatsile moned peigmehe suguvosa vanemad naised ja tantsisid seal iseenda valjude huljete saatel. See oli nagu roomutants voi midagi taolist...


Huvitav ennelouna oli! Nagu alguses ütelsin, paljugi on meie jaoks veel arusaamatu ja varjatud, kuid loodame, et ajapikku kogume rohkem infot ja moistame paremini, miks ja kuidas ja kes ja millal ja ...