1. august Möödunud nädala juhtumused

On pühapäeva pealelõuna... üks kiire ja tegevusrohke nädal jälle seljataga... nii tegevusrohke, et ei mäletagi enam, millal ja millega see algas! Ah-jaa, esmaspäeva hommikul koosolek, mis toimub igal esmaspäeval ja kus osalevad kõik misjonikeskuse täiskasvanud elanikud (tavaliselt). Seekord oli meie hulgas ka kolm last vanuses 8 kuud kuni 2 aastat :) koos oma emadega. Ja üldse oli meid harjumatult palju! Juunikuus läksid päris paljud keskuse elanikud koju (kes aastaks, kes päriseks) ja juulis oli siin ainult 6 peret. Viimaste nädalate jooksul on aga perede arv kümneni kasvanud. Üks pere on tagasi aastaselt kodureisilt ja kolm peret on päris uued. Nemad alustavad kõike päris algusest nagu meie viis kuud (!!!) tagasi.

Nädala sees viisimegi siis kaks uut peret kahel korral ringkäigule keskuse ümbruses, et nad näeks, mis on kus ja kes on kes :). Peale seda tuleb neil juba omal käel ringi liikuda ja inimestega suhteid luua, et piisavalt keelepraktikat saada. Neljapäevane ringkäik viis meid Tufa (meie peamine keeleõppeabiline) koju. Kui tavaliselt on siinsed majad ja nende ümbrus üsna kurva väljanägemisega, siis Tufa kodu on meeldiv erand. Tema aia muru näeb välja nagu oleks seda masinaga niidetud (masinat neil aga kindlasti ei ole ja vikatit ka mitte!), aia ümber on kenasti pügatud hekk ja mõnes kohas lillepeenrad ning kõik on puhas ja korras. Aia ühes ääres on katusealune, mida siin nimetatakse „haus win“ ehk „tuule maja“. Selle varjus istutakse niisama palaval päeval ja vahel tehakse seal ka süüa. Tavaliselt tehakse süüa elumajas asuval lõkkel. Majas ongi ainult üks tuba. Kuna majal aknaid ei ole, siis on olnud suht keeruline seal korralikku pilti saada aga ma panen siia ühe, mille tegime siis kui Tufa majas kanu kasvatas ja me neid vaatamas käisime. Pildid on näha poolpõlenud puuhalud, see ongi siis söögitegemise koht. Korstent majal ei ole, seega toimib asi nagu vanal ajal suitsutares. Tufal ja tema naisel Karol on üks tütar, kuueaastane Trolin, nii et nad mahuvad kenasti majja ära ja ruumi jääb veel ülegi. Mööbliks on suur lavats, millel nad magavad, laud ja roigastest valmistatud riiul nõude jmt vajaliku kraami jaoks. Valguse loomiseks pimedal ajal kasutavad nad petrooliumlampe. Vee kogumiseks kaevas Tufa maja lähedale suure augu. Seal võtavad nad nii pesu- kui ka toiduvalmistamise vee. Joogivee saamiseks jätavad nad vee paariks päevaks anumatesse settima enne kui seda joovad.

Tufa maja ja aed


„Tuule maja“


Tufa maja seestpoolt


Nagu kõigil teistel Paapua inimestel, on ka Tufal ja Karol päris suur aia- ja põllumaa. Selle ühes osas, suht maja lähedal, kasvatavad nad ananasse. Need on parimad ananassid, mida ma iial maitsnud olen – nii magusad ja mahlased, et keele viib alla! Karo tõi esimesd taimed oma õe aiast, kes kasvatab anansse raha saamise eesmärgil ja tundub, et see on üks tõesti hea ananassisort. Siinkohal mõned pildid sellest, kuidas ananassid kasvavad.

Tufa selgitab ananasside kasvatamist


Ananassipõld (põllu otsas on väike kuivanud banaanilehtedest majake
ehk siis koht kus keiser jalgsi käib)


Ananassitaim


Ananassitaime kasv, mis pannakse mulla sisse ja millest siis uus taim kasvama hakkab.
See on võetud juba kasvava taime küljest, kuid uue taime saab kasvama panna
ka ärasöödud ananassi lehtedest.


Tufa ja Karo tütar käib kohaliku kooli ettevalmistuklassis. Kooli jõudmiseks tuleb tal igal hommikul käia umbes 30 min teekond kõigepealt läbi väikese kohvipuuaia, siis paksu võsa, seejärel suure kohviistanduse ja lõpuks Nalepa küla. Selle teekonna jooksul ronib ta paar korda üle aia (selleks on spetsiaalsed aiaületuskohad) ja hüppab üle mõne väikese oja. Teekond läheb suht ülesmäge, eriti kui ta jõuab Nalepa küla piiridesse. Ema Karo käib selle koos temaga igal hommikul kuni koolini, kuid tagasi koju tuleb Trolin üksi. Neljapäeva ühinesin nendega sel hommikusel teekonnal Nalepa küla juures. Tahtsin näha Trolini kooli ja teha mõned pildid artikli jaoks, mille Päiksekiire ajakirjale kirjutasin.

Kooli „algklasside“ osa värav (taustal on näha raagus puud - meil on siin hetkel sügis!)


Karo,Trolin ja tema sõbranna Linda
(koolikottidena kasutavad lapsed siin tavaliselt traditsioonilisi bilumeid)


Linda oma klassiruumi ees
(Paapua kool koosneb tavaliselt paljudest hoonetest, milles on üks kuni kolm klassiruumi)


Vasakul klassiruumide maja, paremal kooli juhtkonna kontoriruumid


Kooli mänguplats


„Algklasside“ lapsed veedavad tundide algust oodates aega kividega mängides (kahjuks mul ei õnnestunud mängureeglitele veel pihta saada)


Trolini kool on suht laiali pillutatud... eelkool ja 1. ja 2. klass ühes kohas, 3.-7. klass teises ja 8.-11. klass hoopis kolmandas kohas. Vahemaad on nii umbes 1 kuni 3 kilomeetrit. Esimeste klasside lähedal on ka väike internaatkool puuetega lastele (tahaks sinna ka ühel päeval lihtsalt sisse piiluda, kuna töötasin ju Eestis puuetega laste koolis, eks näis, kas õnnestub). See kool on veel eriline selle poolest, et võtab vastu ka lapsi, kel on nägemis-, kuulmis- ja kõneprobleemid. Klassides, kus on näiteks kurdid lapsed, õpivad kõik viipekeelt ja teised lapsed toimivad siis kodukülades nende laste tõlkidena.

Peale „algklasside“ osas uudistamist läksime „põhikooli“ juurde. Seal seisid lapsed koolimaja ees ja laulsid Paapua hümni. Samal ajal saabusid paljud õpilased alles kooli. Nad läksid kooli väravast sisse ja suundusid klassiruumide poole, kuid üks õpetaja peatas nad poolel teel ja saatis kõik karistuseks tualettide suunas mingit koristustööd tegema. Ei tea, kas see kasvatusmmetod ka vilja kannab... kellaajal ei ole Paapual suurt tähtsust tavaliselt. Näiteks kohtasime teel a“algklasside“ juurest „põhikooli“ juurde ühte mulle tuttavat õpetajat. Pärisin, et mis kell tunnid algavad ja ta ütles, et kell kaheksa. Vaatasime kella minu mobiililt (tema omal oli aku tühi) ja selgus, et kell on 8:13. Peale selle info saamist ta siiski väga tööle ei kiirustanud :)!

Õpilased „põhikooli“ ees Paapua hümni laulmas (igahommikune tegevus!)


Hilinejad :) teel kooli (pildil on ka üks pime poiss ja tema kõrval sõber,
kes kannab Braille ehk pimedate kirja trükimasinat)

Hilinejad teel väljakäikude juurde


Neljapäeval lõpetasin oma kaks esimest bilumit! Olen enda üle täitsa uhke! Kuigi jah, minu esimesed traditsioonilised Paapua kotid on päris väiksed ja lihtsad. Alustasin nii nagu tüdrukud siin tavaliselt oma emade käe all umbes kümnenda eluaasta paiku alustavad :). Plaanin bilumitest ja nende valmistamisest teinekord pikemalt kirjutada. Tegin kotikestest pildi peale nende pesemist ja seeõttu on näha ainult pahupool, kuid selliste lihtsate bilumite puhul ei ole tegelikult vahet :)! Saladuskatte all võin öelda, et saadan need varsti oma õe kaksikutele (nende 2. sünnipäev on küll kahjuks juba möödas aga loodan, et neile tädi poolt valmistatud bilumid siiski rõõmu pakuvad). Alustasin ka uue bilumi tegemist, kuid selle valmimine võtab veel väga kaua aega.... keeleõppe on siiski tähtsam kui käsitöö tegemine, kuigi samas on bilumi tegemine ka hea variant inimestega kontakti saamiseks – bilumit tegev valgenahaline naine ei ole just väga tavapärane vaatepilt ;)!

Minu esimesed bilumid


Minu õpetaja Vero bilumid (vasakpoolne on tehtud Paapua lipu ainetel,
keskmisel on pahupool väljas, sellest siis kõik need otsad!)


Tegemisi oli veel aga ma lõpetan siinkohal... muidu saab blogi sissekanne liiga pikk... ongi vist juba liiga pikk, vabandust :) ja õnnistatud uut nädalat!

4 comments:

  1. Liiga pika sissekande pärast küll vabandama ei pea, väga põnev lugemine jälle! Kas koolilaste pildil on üks poiss blondide juustega? :)

    ReplyDelete
  2. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  3. Minna! Tänan julgustava kommentaari eest!
    Vastuseks Sinu küsimusele valgete juustega lapse kohta... tema nahas, juustes ja/või silmades puudub värvaine ehk pigment st ta on albiino. Kuna siinne rahavas on tumedanahaline, siis torkab see eriti silma. Oleme näinud ka teisi lapsi ja täiskasvanuid, kes näevad teistmoodi välja.
    Ühel teisel pildil on tüdruk, kes näeb ka veidi erinev välja (Linda), kuna tema ise on Aasiast pärit. Kahjuks ei ela vanemad enam koos ja tüdruku eest hoolitseb vanaema (mis iseenesest ei ole siin üldse mitte ebatavaline - lapsed on kogu suguvõsa lapsed).

    ReplyDelete
  4. Tere! See blog on tõesti huvitava info aare. On nii hea paremini aru saada teisest kultuurist päeva üksikasju. Me tahaksime reisida sinna et proovida seda väga head mahla! Aga muidugi teised asjad millest sa kirjutasid olid tähtsamad kui see. Aitäh Teile teie töö eest ning Teie sellest jagamise eest ka! --P, J and H.

    ReplyDelete