Laupäeva hommikul käisime Gerolfiga ühel õnnelikul perel külas. Efraimil ja Joyce’l sündis esimene laps, kellele pandi nimeks Kathy Molissa. Molissa on kohalik nö hõimunimi ja Kathy pandi ühe misjonäri auks, kes nende hea sõber on. See on siin päris populaarne tava - lastele mijonäride nimede andmine. Nii oleme kohtunud mitmete nooremate ja vanemate lastega, kes kannavad varem siin keskuses elanud inimeste nimesid. Ja selle järgi võib siis ka oletada, kes oli kellega sõbralikes suhetes… Hiljem, kui Kathy Molissa abiellub, saab ta mehe suguvõsa poolt endale veel ühe nime. Seniajani kasutatakse Igapäevases elus nime Kathy, sest hõimunime kasutamine on tabu.
Väike Kathy sündis kaks nädalat tagasi ja tal oli au tulla ilmale haiglas, kuna pere elab Goroka linna lähedal ja seal on haigla olemas. Kuid paljudes külades sünnitavad naised selleks eraldi ehitatud väikestes majades. Maa- ja linnarahva ühine komme on see, et äsja sünnitanud naine jääb koos vastsündinuga mingiks ajaks sinna majja või on oma kodumajas eraldi ruumis. Seal viibimise kestvus on erinevates kohtades erinev. Joy oli oma majas eraldi ruumis kaks nädalat ja sel laupäeval oligi siis aeg nö “välja tulla”. Sel päeval kogunevad sugulased, et koos lapse sündi tähistada. Olen püüdnud saada selle kombe algse põhjuse jälile aga kummalisel kombel ei ole keegi osanud seda mulle veel seletada. Ja nii on paljude kommetega… neid küll järgitakse, kuid ei teata enam miks. Varem võis see olla seotud naise ja lapse kaitsmisega kurjade vaimude eest või siis sellega, et naist ei peetud teatud aeg puhtaks jne. Nii et sel teemal tuleb mul veel kodutööd teha...
Samas selle kombe kohta ühele tuttavale küsimusi esitades sain teada ühest teisest huvitavast uskumusest. Nimelt ei tohi isa oma esmasündinud last sülle võtta ega teda puudutada kuni ta juba suur ehk umbes paariaastane on (tegelikult siin seda aastate ega kuudega ei märgita, kuna neil ei ole lihtsalt tähtsust, kirjelduse järgi ma oletan, et umbes selle vanuseni). Aga põhjus, miks isa lapsega tegeleda ei tohi või isegi mitte teda süles hoida ei saa, on see, et isa jääks seda tehes kiiresti vanaks ja jõuetuks. Järgmiste lastega seoses sama uskumust ei ole.
Esimese pildi selgituseks veel niipalju, et sellel on ka Joyce ema ja üks sugulane. Taustal on Efraimi ja Joyce maja. Ja kass kavalpea lipsas ka pildile :), märkasin teda alles hiljem pilti vaadates :)!
Huvitav on siin ka see, kuidas emad oma lapsi kannavad... lapsevankreid ei ole ja ausalt öeldes ei oleks nendega võimalik ka ringi liikuda, kuna teed ja rajad ei ole sugugi mitte sildedad ja sirged. Parem viis on lapse kandmine... kotis ehk siis Paapua tüüpilises bilumis. Selle valmistab tavaliselt ema ise lapseootuse ajal. Panen siia mõned pildid, et jutt selgem oleks. Nagu näha, kaetakse bilum vahel suure riidetükiga, et lapsel oleks rahulikum magada. Esimesel pildil bilumit kandev neiu ei ole siiski beebi ema, vaid õde.
No comments:
Post a Comment