1) jätkata pidzin inglise keele õppimist (sellest lähemalt allpool);
2) näha, kuidas misjonärid hõimus elavad ja töötavad ning õppida nende kogemustest (Simbaris töötav meeskond koosneb abielupaarist ja ühest vallalisest naisest);
3) tutvuda Simbari usklike ja kohaliku koguduse eluga;
4) saada eraldatud paigas elamise kogemus (Simbarisse pääseb ainult lennukiga, lähim maantee on paari päeva jalgisteekonna kaugusel)
Eesmärgid said kuhjaga täidetud :)! Õppisime väga palju sellist, mis hiljem hõimus elamisel kasuks tuleb. Kasvõi näiteks seda, kuidas elektrigeneraator võib olla tohutult lärmakas ning parem on panna majakatusele rohkem päikesepatareisid või et veepuuduse vältimiseks on hea panna maja kõrvale kaks hiiglasuurt mahutit ühe asemel (vihmavee kogumiseks, see on ainus viis puhast vett saada). Samuti kuidas aidata kogudusel iseseisvalt toimida selle asemel, et tekitada usklikes liiga suur sõltuvus misjonäridest. Seda nimekirja võiks väga pikalt jätkata...
Mis puutub keeleõppesse, siis selles vallas on meil häid uudiseid: oleme jõudnud tasemele, kus võime ametliku keeleõppe lõpetada. Muidugi jätkame pidzin inglise keele õppimist kogu selle aja, mil Paapual viibime, kuid see ei ole enam meie põhitegevus. Meie juhid soovitasid võtta veel veidi aega Paapua kultuuri erinevate tahkude tundmaõppimiseks ja sellega me siis nüüd tegeleme. See toimub samuti pidzin inglise keeles, nii et teatud mõttes läheb ka keeleõpe edasi. Siinkohal suur tänu kõigile, kes on meie keeleõppimise eest palvetanud. Ilma teie toetuseta ja Jumala abita ei oleks me seitsme Paapual oldud kuu jooksul nii kaugele jõudnud.
Keeleõppele asetasimegi Simbaris olles kõige suurema rõhu. Meie päevaplaan oli tavaliselt järgmine: hommikul kodus keelematerjaliga töötamine ja pealelõunal ning vahel ka õhtul külas rahvaga suhtlemine või kodus keeleõppeabilistelt materjali kogumine. Meie konreetseks eesmärgiks oli sel ajal koostada iga nädal üks lugu (umbes 15-20 lauset) ja see pähe õppida. Tundub lihtne aga on üllatavalt efektiivne meetod, mis peamiselt aitab õppida rääkima just nii nagu kohalikud räägivad st kasutama häid üleminekuid ühel teemalt teisele või põhiloost taustainfo andmisele ja tagasi põhiloo juurde jne. Lood rääkisid tavaliselt neist sündmustest, mis koos Simbari inimestega ette võtsime. Näiteks käisime nendega koos põllul, jõe ääres, naaberkülas turul jne. Teiseks kogusime ka oma vestlustest uusi väljendeid ja püüdsime iga nädal 15-20 neist pähe õppida. Väga oluline oli ka nii lugude kui ka väljendite kasutamine inimestega vestlemisel. Sama meetodit saame hiljem kasutada hõimukeelt õppides, kuid esmalt tuleb meil muidugi lihtsalt sõnavara ja grammatikat tundma õppida, lugude jutustamine on keeleõppes alles viimane etapp.
Aga nüüd piltide juurde... Kõigepealt mõned pildid külast, kus me elasime. Küla keskseimaks kohaks sõna otseses mõttes on lennurada - kõik majad asuvad selle ümber. Pea igal pildil on taustal näha pilved, mis meid pidevalt kas möödusid või üle läksid või meid enda sisse mässisid. Külaelanikud ei öelnud kunagi selle kohta, et on udune, vaid ikka, et oleme pilves :).
Järgnevad pildid tõestavad, et me ikka seal olime ja oma ihusilmaga kõike nägime...
Kaardimängu hakatakse harjutama enne kui käimine selge...
Misjonäride majad asuvad samuti lennuraja ääres, suhteliselt üksteise lähedal. Siin on taamal näha ühe misjonäri maja ja eespool Simbari stiilis ehitatud maja, mida kutsutakse sõpruse majaks. Seal peavad usklikud aeg-ajalt osadusõhtuid. Meie kasutasime seda oma keeleõppeabilistega kohtumiseks, kuna nad tunnevad end sellises majas mõnusamalt.
Elu Paapual on vägev värk ikka. Petrooleumil toimivast külmkapist kuulen mina esimest korda näiteks. Jõudu ja jaksu teile!
ReplyDeleteMina nägin seda ka esimest korda. Muidu oli ok, aga lampi ei olnud sees nii nagu elektril töötaval külmikul ja vett kondenseerus ka rohkem. Ja lisaks sellele siis vaja jälgida, et tuluke ikka põleb ja selle põlemiseks kogu aeg piisavalt petrooliumi on.
ReplyDelete