3. oktoober Hõimukülast tagasi!

Tere taas üle pika aja! Meie kuuajane külaskäik Simbari hõimu lõppes möödunud reedel. Nagu eelmises sissekandes kirjutasin, pääseb sinna ainult lennukiga ja kuna lennurada ei ole mitte väga pikk ja lai, siis ainult üsna väikese lennukiga. Kirjutan meie lendudest kohe täpsemalt aga enne ütlen, et meile meeldis seal väga ning see oli kasulik, õpetlik ja õnnistatud aeg väga mitmes mõttes. Üritan meie muljeid lähiajal jagada aga alustan lennumuljetega.

Lennuk oli jah, väike, kohe väga väike. Võtab korraga peale kuni 400 kg inimesi või kaupa. Meie lennul Simbarisse oli peal ka üks noor ema oma väikese beebiga. Ja muidugi ka meie toidukraam ja isklikud asjad. Ma olin lennukeskusele kirjutanud, et meil on kokku 260 kg (inimesi ja kraami), kuigi ausalt öeldes ma ei teadnud, kui palju lõpuks kõike kokku tuleb. Enne lendu kaaluti ära meid ja meie vara ning selgus, et kokku oli 255 kg!

Kõige meeldejäävam asi nii sinna- kui ka tagasilennust oli fantastiline vaade! Lennuk ei tõusnud 30 min pika lennu jooksul kordagi nii kõrgele, et midagi näha ei oleks olnud. Imetlesime mägesid, jõgesid, pilvi, külasid, mis tundusid nagu nukukülad. Mäed on siin enamjaolt kaetud paksu dzungliga ja ülevalt vaadates jätab see mulje nagu allpool laiuks üks suur roheline spargelkapsas, mille sisse on mõni üksik maja või väike külake ära eksinud. Aga mis ma ikka pikalt lobisen, pildid räägivad palju paremini...

Põllulappidest lapitekk

Kauguses on näha Nolambiye küla lennurada ja selle ümber majad.

Lennurada maa pealt vaadatuna.

Lennuki saabumine on külarahva jaoks suursündmus, mida tulevad uudistama kõik imikutest raukadeni.

Pagasi transportimine lennuki juurest majja :)

Lennuk ei lähe pea kunagi tühjalt tagasi, tihti on pagasiks suured kotid kuivatatud kohviubadega, mis linnas kohvivabrikutele müüakse.