Panin tänase postituse pealkirjaks pidzin inglise keelse
sõna, kuna ei oska sellele päris eestikeelset vastet leida. No võiks tõlkida
abipalve või abiküsimine aga päris täpselt need sõna sisu ikkagi edasi ei anna.
Sõna ise tuleb tegelikult küll inglise keelsest tegusõnast “ask” ja tähendab ka
pidzin inglise keeles “küsima”. Püüan siis selgitada selle tähendust siinses
kultuuris näite abil, mis tuleb elust enesest :).
Käisin reedel keeleõppe eesmärgil naabrinaise juures. Tema
nimi on Alua. Ta elab siit nö. kiviviske kaugusel - maja paistab meie kodu
juurde kätte. Richard tegi uinakut ja ma mõtlesin, et saan kenasti keele
kuulamisele pühenduda (see on meie praegune keeleõppe meetod). Aga Alual oli
mure ja ta suurt millestki muust rääkida ei tahtnud/suutnud (ja ta tegi seda
pidzin inglise keeles, kuna Dom keelt ma ju veel ei mõista). Nimelt tuleb juuni teisel nädalal
meie külla Simbu provintsi juht, kes on Dom hõimust pärit. Ma uurisin, et miks
ta tuleb aga päris selget vastust veel
ei saanud (loodetavasti kunagi hiljem saan). Rahvas tahab teda muidugi väga
suursuguselt vastu võtta. Naised on otsustanud, et panevad kokku grupi, kes
kannab kohalikke rahvarõivaid ja esitab mõned laulud ja tantsud. Alua on selle
ettevõtmise juht. Aga mure on neil see, et ei ole rahvarõivaid. Siin koosnevad
need linnusulgedest, karusnahatükkidest, merekarpidest jm looduslikust
materjalist, lisaks kasutatakse ka rohtu ja puulehti jne. Kui viimaseid kahte
saavad naised ise koguda, siis esimest kolme osa ei ole nii lihtne leida. Aga
nad teavad inimesi, kel on need olemas. Ja nad küsisid, kas saaksid neid
tolleks päevaks laenata. Vastus oli jaatav, kui sellele lisati, et tuleb nende
kasutamise eest maksta 50 kinat naise kohta. Sellist raha neil aga ei ole. Nüüd
jõuan siis lõpuks asja juurde: Alual oli mulle „askim“ ehk ta küsis, ka me
Gerolfiga saaksime talle ja veel kolmele naisele vajaliku summa laenata, kokku
200 kinat (umbes 70 Eurot). Nad loodavad, et provintsi juht annab nende külale
palju raha, millest nemadki osa saavad ja siis nad maksavad meile raha tagasi.
Alua esitas oma soovi päris mitu korda selgitades, miks ja kuidas ja mida nad
plaanivad ning seda mitte sellepärast, et ta arvaks, et ma ei saanud soovist
aru, vaid nii on siin kombeks. Mina püüdsin öelda, et kui küla on huvitatud
asjast, siis peaks nad kõik koos raha kokku panema, aga Alua ütles, et nad on
juba küsinud ja keegi ei saa neid aidata. Lõpuks leppisime kokku, et ma räägin
Gerolfiga ja annan talle järgmisel päeval meie otsusest teada.
Selline „askim“ küsimine
ei ole erandlik – meie käest on nelja siinviibitud nädala jooksul küsitud juba
päris palju asju (see oli küll esimene rahaküsimine). Näiteks on küsitud
majavärvi, kirvevarreks sobivat puutükki, kilet maja seinte niiskuskindlaks
tegemiseks, seepi, riisi, konservkala jne. Ma pean tunnistama, et need
küsimised on meie jaoks siinses kultuuris elamise ja sellega kohanemise üks
kõige keerulisemaid nähtusi. No ei oleks keeruline, kui me vastaks kõigile
küsimistele postiivselt, aga seda me teha ei saa. Sellel on mitmeid põhjusi –
esmalt me ei taha olla „rikka valge onu“ rollis; teiseks me ei taha, et
inimesed saaks oma vajaduste rahuldamisel meist sõltuvateks, sest me ei jää
siia alatiseks; kolmandaks ei taha me raha laenata, kuna 99% juhtudest ei ole
neil võimalik seda tagasi maksta ja siis on suhe rahalaenajaga rikutud, kuna
tal on piinlik meiega edaspidi kohtuda; neljandaks, me lihtsalt annaks end
vaeseks, kui teeks seda alati kui küsima tullakse (kuuldus sellest, et me alati
positiivselt vastame leviks väga kiiresti!). Samas on asjal teine pool:
üksteiselt küsimine ja sellele positiivselt vastamine loob siinses kultuuris
suhteid ja tugevdab neid. Nii tuleb meil leida tasakaal selle vahel, mis on
mõistlik ja vajalik ning mis aitab meil olla kogukonna aktsepteeritud liikmed.
Ja see on vahel väga raske, eriti teisest kultuurist tulnule! Üsna selge on
see, et me alles õpime, kuidas „askim“-itele vastata ja selle käigus teeme ka
vigu. Loodetavasti mitte nii suuri, et suhted inimestega selle tõttu karmilt kannataskid.
Palvetage, et meil oleks tarkust igas olukorras sobivalt reageerida!
Mis me siis
Aluale ütlesime - leidsime, et see vajadus ei ole esmane st. kui me ei vasta
jaatavalt, siis ei jää keegi nälga vmt. Teisalt me arvame, et see on tõesti
kogukonna teema – igaüks peaks olema valmis panustama juhi vastuvõtuks. Siis
jõudsime enda arvates positiivse lahenduseni: ütleme Aluale, et oleme valmis
laename 50 kinat juhul kui nad saavad ülejäänud 150 kinat teistelt. Tahame seda
raha nende käes näha ja siis anname neile puuduva 50 kinat. Me ei ole veel
otsustanud, kas laename selle või anname ilma tagasi lootmata, tõenäoliselt
teeme viimast... ei tahaks ju suhteid naabritega ära rikkuda. Andsin Aluale
meie otsusest teada ja tema reaktsioon oli lihtsalt „Em olrait“ ehk „Nii
sobib“. Ootan juba põnevusega, et kas nad leiavad ülejäänud raha rahvariiete
laenamiseks...
Pean veel lisama,
et nende „askim“-ite teine pool on see, et meil on õigus ka asju, aiasaadusi ja
abi küsida. Ja et meie suhted külarahvaga tasakaalus oleks, teeme seda, kuigi endal on seejuures kummaline tunne, sest
tegelikult meil ju ei ole vajadust midagi küsida ning seda tehes tundub nagu
võtaks me neilt veel selle vähesegi, mis neil on. Nagu eelmpool mainitud – see
ebakindlust käib vast võõras kultuuris elamise juurde. Loodetavasti saame mingi
aja möödudes väga osavateks küsijateks ja küsimistele vastajateks. Ärge siis
ära ehmatage kui me taas kodus olles seda endalegi teadvustamata praktiseerime... :), lihtsalt küsige vastu!
