5. jaanuar Bilum, bilum, bilum - käsitööhuviliste eriväljaanne :)

Pühendatud kõigile isetegijatele, eriti minu emale, õdedele ja tädi Annele

Üks minu kõige lemmikumaid asju Paapua kultuuris on siinsed kotid. Inglise keeles öeldakse nende kohta „string bags“ ehk võrkkotid aga see sõna ei kirjelda päris täpslt, millega on tegemist. Kasutan siis lihtsalt sõna bilum, mis on nende vahvate kottide pidzin inglise keelne nimetus. Miks nad minu arvates märkimist ja kirjutamist väärt on? Vastuse leiad siit...

Esiteks, absoluutselt kõik bilumid valmivad käsitööna st. masinatega ega tööstuslikult neid ei tehta. Iga bilum räägib tegija (peamiselt naised, neiud, noorikud aga vahel ka mehed) loomingulisusest ja püsivusest.

Teiseks, minule teadaolevalt on nad ainult Paapuale iseloomulikud esemed ja siin kasutusel väga laiaulatuslikult - ma julgen väita, et kogu Paapual ja 99% inimeste poolt. Wikipedia kinnitab seda ka (seal on inglise keeles kena ülevaatlik artikkel bilumite kohta). Kilekotid tahavad vägisi siingi võimust võtta - kõigis suuremates poodides pakitakse ostud tasuta kilekottidesse - aga bilumid on siiski laiemalt kasutuses kuna nad on palju vastupidavamad ja neil on rohkem kasutusvõimalusi kui kilekottidel.

Kolmandaks on bilumid pika ajalooga ja seega kannavad traditsiooni. Vanasti ja kohati ka praegu, tehakse neid erinevast looduslikust materjalist valmistatud nöörist (mille tegemine on väga aeganõudev protsess) ja sellisena näevad nad tõesti rohkem võrkkoti moodi välja.

Kuivatatud puukoor, millest nööri tehaks, veidi valmis biluminööri
ning bambusevars, milles neid hoitakse.

Looduslikust materjalist valmistatud bilumid. Nagu näha annavad erinevad algmaterjalid ka veidi erinevat värvi lõpptulemuse.

Vahel põimitakse bilumisse ka linnusulgi.

Tänapäeval kasutatakse mitmeid erinevaid materjale. Kõige levinumad on värvilised akrüüllõngad. Aga kasutatakse ka muid nööri moodi materjale. Lõnga ja nööri ostetakse poest või turult. Turul on hinnad kõrgemad, kuna sealsed müüjad ostavad oma kauba poest ja müüvad selle siis veidi kallima hinnaga edasi. Huvitaval kombel ma olen paar korda turult leidnud värve, mida poes ei olnud. Vahel ostavad naised kasutatud riiete poodidest kudumeid, mis siis üles harutatakse ja bilumiteks ümber tehakse.

Turul bilumilõnga ostmas

Neljandaks on minu arvates imetlustväärt asjaolu, et sellised traditsioonilised esemed „manduvad“ sageli vaid suveniiri staatusesse aga seda ei ole juhtunud bilumitega! Nad on küll tähtsal kohal Paapua suveniiride hulgas, kuid neid kasutatakse ka igapäevaselt pea kõigi inimeste, nii noorte kui ka vanade, naiste ja ka meeste poolt! Vaid mõned üksikud inimesed panevad oma asjad selja- või käekotti. Mitmel korral olen näinud, et bilum on siinses kultuuris väga väärt kingitus ja kannab endas teatud sõnumit. Esimene kord siis kui käisime ühe noore neiu naisekssaamist tähistaval üritusel. Kui ta pidulikult rahva ette toodi kaunistas teda lausa kolm bilumit. Ühte kandis ta peas, teist rinnal ja kolmandat küljel. Kõik bilumid olid pereliikmete poolt tehtud ja nende näitamisega anti teada, et selle noor neiu eest hoolitsetakse hästi.

Tütarlaps kolme bilumiga. Tutid on osa bilumi kaunistustest.

Teinekord nägime, kuidas mõrsjaluna maksmise päeval kinkis mehepoolne suguvõsa mõrsjale paljude muude asjade hulgas ka mitu bilumit ja ka tema kandis peas vähemalt paari bilumit. Ka mõrsja emale kingiti tol päeval mõned kenad bilumid tänutäheks tubli naise üleskasvatamise eest.

Bilumitega kaunistatud mõrsja istub koos oma pojaga, taustal on näha muude talle mõeldud kingituste hulgas ka mitu bilumit. Ka kõigil mõrsja kõrval istuvatel sugulastel on bilumid.

Viiendaks, bilumitel on väga palju kasutusvõimalusi. Traditsiooniliselt on bilum aiast, põllumaalt või turult toidukraami toomise vahend. Aga selles sobib ka kõike muud tassida.

Need Simbari naised ja lapsed panid bilumitesse maguskartuli väädid ja läksid neid aeda istutama.

Tänapäeval on bilum põhimõtteliselt nagu meie käekott, kuhu pannaks kodunt välja minnes kõik kaasavõetavad asjad. Õpilased kasutavad bilumeid koolikottidena.

Lapsed oma koolibilumeid esitlemas

Üks huvitav funktsioon on beebide kandmine bilumis (selle kohta on pildid ühes eelmises sissekandes). Lähtuvalt kasutusviisist on bilumid ka erineva suurusega. Nii beebide kui ka toidu tassimiseks mõeldud bilumid on päris mahukad. Igapäevaselt kasutatavate kottide hulgas leidub suuremaid ja väiksemaid bilumeid. Bilumeid kantakse kas üle õla või peas või rinnal – ühesõnaga just nii nagu parajasti mugavam on. Raskemaid, aiasaadusi täis bilumeid kannavad naised sageli peas (nii nagu on näha alloleval pildil, kuid kott on palju suurem) - kuidas nende kaelad sellele koormusele vastu peavad, seda mina ei tea!

Meeste versioon raske toidubilumi kandmisest :)!

Kuuendaks, bilumid on lihtsalt fantastiliselt ilusad! Tegijad panevad neisse kogu oma loomingulisuse! Nad ei ole tagasihoidlikud värvide valikul – bilumid on väga erksavärvilised! Sageli kombineeritakse esmapilgul sobimatuid värve, mis bilumimustris siiski kauni koosluse moodustavad. Ja mustreid on mustmiljon! See on muidugi väike liialdus aga nende hulk on ikkagi hämmastav. Veelgi hämmastavam on see, et nad ei joonista mustreid endale meelespidamiseks paberile, vaid peavad need lihtsalt meeles! Igal mustril on oma nimi, mis seda kirjeldab nt krokodilli selgroog või küünal või kilpkonn või K-K (kuna muster moodustab K-tähe) või lind. Ühe mustri nimi öeldi olevat arvuti („komputa bilum“ kohalikus keeles) ja ma küsisin, et miks, kuna ei näinud sellel midagi arvutit meenutavat. Mulle selgitati, et nimi tuleb sellest, et selle mustria bilumit on eriti keeruline teha :). Bilumitegijad õpivad pidevalt teistelt uusi mustreid. Selleks, et enda tehtud bilum hiljem ära tunda, teeb igaüks vaid endale teadaolevasse kohta mustris väikese vea sisse :). Järgmised pildid on tehtud Goroka linna turul. Ma võiks seal bilumeid imetledes tunde veeta!

Seitsmendaks, kuigi bilumitegemise ja -kandmise traditsioon ulatub kaugele minevikku, areneb bilumikultuur jätkuvalt edasi. Mustreid luuakse pidevalt juurde, samuti tekib juurde erinevaid kotimudeleid (traditsioonilisele kotile lisatakse nt meile tuntud käekotile sarnane põhi või lukk, kotisang on veidi teistsugune jne).

Ühel konverentsil kohtusin naistega, kes olid valmis meisterdanud sõnadeta raamatu värvides bilumid (lastetöötegijad peaks teada, millest jutt käib :))

Lisaks püütakse bilumi tegemise tehnikat kasutada muude esemete valmistamiseks. Populaarsed on mütsikesed ja kõige uuem „toode“ on õlapaeltega kostüümid. Viimaseid küll väga laialdaselt ei kanta. Kahtlustan, et põhjus on selles, et kuuma ilmaga ei ole just eriti mõnus üsna paksu riideeset kanda.

Kostüümid ja kübarad. Võtan vastu tellimusi st. võin osta ja soovijale saata - Eestimaa kliimasse peaks hästi sobima :)!

Mütsikesed

Kaheksas põhjus on rohkem isiklikumat laadi - mulle meeldib bilumi tegemise juures see, et seda saab meisterdada igal pool ja igal ajal, näiteks külas naistega koos istudes ja juttu puhudes või midagi oodates või õhtul kodus kui enam midagi muud ei jaksa teha. Ning lisaks sellele on käsitöö tegemine mul lihtsalt veres ja ilma midagi nokitsemata ei oskagi nagu olla :)! Seepärast olen rõõmus, et leidsin siin uue käsitööliigi, mis ei ole liiga keeruline ja samas seob mind kohaliku kultuuriga. Bilumi tegemine oli ka nö „jäämurdjaks“ keeleõppe ajal – bilumit valmistav valge naine on üllatav vaatepilt kõigi paapualaste jaoks ja mõjub tõelise magnetina :)! Kui rahvas koos saab alguses suhelda bilumite tegemise teemal ja sealt edasi tulevad sujuvalt juba muud jutud...

Õpetaja Monika...

... ja õpilane :)

Minu kaks esimest lihtsamat bilumit (tavaliselt pestakse bilum peale valmimist, seetõttu siis pesunööril). Kaks järgmist bilumit on kohe-kohe valmimas. Pildi lisan hiljem.

Praeguse seisuga siis kokku 8 põhjust, miks bilumid erilised on... minu arvates! Tõenäoliselt leiaks veelgi põhjusi, eks lisan need siis tulevikus.

Nüüd veidi konkreetsemalt bilumite tegemisest...

Bilumi valmistamise tehnikat on üsna raske lihtsalt kirja panna ja jooniseid teha ma kahjuks ei oska, püüan siiski kirjeldada... Tähtsaim töövahend on suure sukanõela moodi nõel, mis on valmistatud vanast vihmavarjust ja mida saab osta 20 toea eest turult või linnatänaval otse „tootjalt“ ehk siis inimeselt, kes on vihmavarju tükkideks võtnud ja vajalikku kohta nõelasilma tekitanud.


Vahel kasutatakse ühtlase tulemuse saamiseks töövahendina ka plastikust laia „paela“ (seda saadakse poodidest ja selle pärisfunktsioon on toiduainete kastide kooshoidmine), mille ümber siis nõela abil lõnga punutakse. Siin on foto väikesest bilumist, mille tegemist hiljuti alustasin. Esimese „rea“ moodustamisel kasutasin seda „paela“, et asi kenasti käes püsiks ning ühtlane oleks. Edasi punun ilma „paela“ vahele panemata aga olen teinud ka bilumi, kus seda igal real kasutasin.

Järgmine foto on bilumist, mille tegemist üks Kumani hõimu naine mulle näitas. Tema bilum on eriline veel selle poolest, et sellesse on punutud opossumi karva (halli värvi). Hoolikal vaatamisel on näha ka sinist plastikust „paela“.


Bilumi tegemist võibki vast kirjeldada kui nõelaga lõnga/nööri punumist. Tulemus näeb välja veidi nagu heegeldatud pind (ühekordsed sambad vmt).


Bilumi tegemist võib sõltuvalt mudelist ja mustrist alustada nii koti põhjast kui ka suust (nende tegemiseks on ka mitmeid erinevaid võimalusi). Vahel valmib bilum ringselt, vahel liigutakse mustriosa kaupa üles (või alla) ja selle kõrvale tekitatakse jälle järgmine osa jne. Kuna bilumimustrisse pannakse sageli väga palju erinevaid värve, võib korraga kasutuses olla päris palju lõngu ja nõelu.


Lõngaga seoses on veel omaette teema see, et see tuleb kõigepealt keerutada (loodetavasti kasutan õiget terminit). Poest saab lõnga osta väikese kerana.

Kõigepealt tuleb lõng 50-80 cm pikkusteks juppideks rebida. Kääre ei ole hea kasutada, kuna see jätab otsad liiga ühtased aga on vaja, et need oleks ebaühtlased, sest siis on neid keerutamise ajal kergem omavahel sujuvalt ühendada. Lõng on suht tugev ja mul olid alguses sõrmedel korralikud villid selle "tükeldamisest :).

„Tükeldatud“ lõng, valmis keerutamiseks.

Keerutamine toimub põlvest veidi ülevalpool palja kintsu peal (vabandust, aga siinsete naiste jaoks ei ole mingi probleem seda ükskõik kus teha!). Sündsuse huvides keerutan fotodel lõnga siiski pükste peal aga nii oli päris keeruline korralikku ühtlast tulemust saada :).



Keerutamist on jällegi suht raske kirjeldada... lõpptulemusena on bilumi alustamiseks vajalik hulk lõnga kahekordseks keerutatud. Keerutatud lõngast tehakse väikesed vihikesed. Selleks on jälle omaette tehnika. Samamoodi vihitatakse lõnga ka bilumit tehes, et see tülikalt ees ei ripneks. (Luban kõigile huvilistele, et näitan bilumi tegemist kodumail olles. Usun, et kui lugemisega juba nii kaugele oled jõudnud, on tekkinud soov ka ise kätt proovida.)

Keerutatud lõng, valmis bilumi tegemiseks.

Kogu bilumiks vajalikku lõnga ei keerutata eelnevalt valmis, vaid seda tehakse töö käigus jätkates keerutamist sealt, kus keerutatud lõng otsa saab. Nii ei teki sõlmesid, mida ei ole kuskile peita. Vahel neid siiski mustri tõttu tekib ja need jäetakse lihtsalt koti sisse peitu või siis hoopis ei lõigata otsasid ära, vaid jäetake koos nendega väljapoole bilumi kaunistuseks.

Bilumi sang tehakse kõige lõpuks eraldi ja kinnitatakse bilumi külge. Ja nagu juba varem mainitud, enne kasutamist või müümist pestakse bilum korralikult läbi. Paapua naised teevad bilumeid igal vabal hetkel ja igal pool, olgu siis põllu ääres raskest tööst puhates või turul aiasaadusi müües. Võite ette kujutada, et peale seda vajab valmis bilum tõesti pesemist :)!

Tavaliselt õpivad noored tüdrukud bilumitegemist oma emadelt. Huvitav on see, et siinne õpetamiskultuur on teistsugune kui meil – õpitakse peamiselt jälgimise ja jäljendamise, mitte selgitamise ja teadliku ettenäitamise kaudu. Minul võttis sellega harjumine aega. Tahtsin nii väga, et mu õpetaja selgitaks mulle mida, kuidas ja miks teha aga selle asemel ta lihtsalt ütles: „Vaata kuidas ma seda teen.“ Kui ma töö enda kätte võtsin ja midagi sassi läks, ei seletanud ta mulle, mida teha vaid võttis töö tagasi enda kätte, näitas õige töövõtte ette ja andis selle jälle minu kätte järgitegemiseks.

Siinkohal tahan tutvustada ka oma õpetajat. Ühe pildil oli juba näha Monika aga minu peamine õpetaja oli hoopis Vero, kes elab siinsamas misjonikeskuses koos oma perega (tema abikaasa on meie turvamees ja ta ise töötab külalistemajas). Neil on neli last: kaks tütart ja kaks poega. Kaks vanemat last on juba kodunt väljas ja nooremad on veel kodus – 13 aastane Sandi ja pesamuna Lesli, kes saab aastaseks märtsikuus.

Sandi, Lesli ja Vero

Selleks korraks aitab! :) Aitäh lugemast! Kommentaarid ja küsimused on teretulnud!