Meie Simbari hõimu külastamisel oli mitu eesmärki:
1) jätkata pidzin inglise keele õppimist (sellest lähemalt allpool);
2) näha, kuidas misjonärid hõimus elavad ja töötavad ning õppida nende kogemustest (Simbaris töötav meeskond koosneb abielupaarist ja ühest vallalisest naisest);
3) tutvuda Simbari usklike ja kohaliku koguduse eluga;
4) saada eraldatud paigas elamise kogemus (Simbarisse pääseb ainult lennukiga, lähim maantee on paari päeva jalgisteekonna kaugusel)
Eesmärgid said kuhjaga täidetud :)! Õppisime väga palju sellist, mis hiljem hõimus elamisel kasuks tuleb. Kasvõi näiteks seda, kuidas elektrigeneraator võib olla tohutult lärmakas ning parem on panna majakatusele rohkem päikesepatareisid või et veepuuduse vältimiseks on hea panna maja kõrvale kaks hiiglasuurt mahutit ühe asemel (vihmavee kogumiseks, see on ainus viis puhast vett saada). Samuti kuidas aidata kogudusel iseseisvalt toimida selle asemel, et tekitada usklikes liiga suur sõltuvus misjonäridest. Seda nimekirja võiks väga pikalt jätkata...
Mis puutub keeleõppesse, siis selles vallas on meil häid uudiseid: oleme jõudnud tasemele, kus võime ametliku keeleõppe lõpetada. Muidugi jätkame pidzin inglise keele õppimist kogu selle aja, mil Paapual viibime, kuid see ei ole enam meie põhitegevus. Meie juhid soovitasid võtta veel veidi aega Paapua kultuuri erinevate tahkude tundmaõppimiseks ja sellega me siis nüüd tegeleme. See toimub samuti pidzin inglise keeles, nii et teatud mõttes läheb ka keeleõpe edasi. Siinkohal suur tänu kõigile, kes on meie keeleõppimise eest palvetanud. Ilma teie toetuseta ja Jumala abita ei oleks me seitsme Paapual oldud kuu jooksul nii kaugele jõudnud.
Keeleõppele asetasimegi Simbaris olles kõige suurema rõhu. Meie päevaplaan oli tavaliselt järgmine: hommikul kodus keelematerjaliga töötamine ja pealelõunal ning vahel ka õhtul külas rahvaga suhtlemine või kodus keeleõppeabilistelt materjali kogumine. Meie konreetseks eesmärgiks oli sel ajal koostada iga nädal üks lugu (umbes 15-20 lauset) ja see pähe õppida. Tundub lihtne aga on üllatavalt efektiivne meetod, mis peamiselt aitab õppida rääkima just nii nagu kohalikud räägivad st kasutama häid üleminekuid ühel teemalt teisele või põhiloost taustainfo andmisele ja tagasi põhiloo juurde jne. Lood rääkisid tavaliselt neist sündmustest, mis koos Simbari inimestega ette võtsime. Näiteks käisime nendega koos põllul, jõe ääres, naaberkülas turul jne. Teiseks kogusime ka oma vestlustest uusi väljendeid ja püüdsime iga nädal 15-20 neist pähe õppida. Väga oluline oli ka nii lugude kui ka väljendite kasutamine inimestega vestlemisel. Sama meetodit saame hiljem kasutada hõimukeelt õppides, kuid esmalt tuleb meil muidugi lihtsalt sõnavara ja grammatikat tundma õppida, lugude jutustamine on keeleõppes alles viimane etapp.
Aga nüüd piltide juurde... Kõigepealt mõned pildid külast, kus me elasime. Küla keskseimaks kohaks sõna otseses mõttes on lennurada - kõik majad asuvad selle ümber. Pea igal pildil on taustal näha pilved, mis meid pidevalt kas möödusid või üle läksid või meid enda sisse mässisid. Külaelanikud ei öelnud kunagi selle kohta, et on udune, vaid ikka, et oleme pilves :).
Järgnevad pildid tõestavad, et me ikka seal olime ja oma ihusilmaga kõike nägime...
Külas on kliinik, mille ehitasid misjonärid, kuna meditsiiniabi andmine hakkas nende põhitööd segama. Seal töötab arst, kes palka saab riigilt ja teenindab ka teisi ümbruse külasid. Ometigi juhtus meie sealoleku ajal kurb lugu... üks väga noor naine suri nurisünnituse tagajärjel. Kurb on see, et ei mees ega teised sugulased ei kutsunud kohalikku arsti ega misjonäre appi. Nemad oleks väga tõenäoliselt suutnud naise elu päästa. Naise suguvõsa viis mehe suguvõsa selle eest külakohtusse ja neile pandi kohustus selle eest rahaline kompensatsioon maksta ning tasuda ka seni veel maksmata mõrsjaluna. See on siin täiesti tavaline asjade käik ükskõik millise õnnetusjuhtumi vmt puhul. Veel vast huvitav teada, et see naine oli mehe teine naine - siin on tavaks võtta mitu naist korraga.
Eespool küla korvpalliplats ja taamal jalgpalliplats. Kui pall väljakult välja lendab on selle otsimisega ja tagasitoomisega päris palju tegemist... Ka võrkpall on leidnud tee Paapua hõimuküladesse ja seda mängitakse raha peale. Teine veelgi levinum ajaviide on kaardimäng, mis on omamoodi sissetulekuallikas paljudele (aga muidugi ka raha kaotamise põhjus teistele).
Rahvas kaarti mängimas. See, et kaks tütarlast üksteise ümbert niimoodi kinni hoiavad, on siin täiesti tavaline. Ebatavaline ja mitteaktsepteeritav oleks see, kui üks neist oleks noormees. Tihti on näha ka käest kinni hoidvaid mehi või naisi aga väga, väga harva meest hoidmas naise käest.
Kaardimängu hakatakse harjutama enne kui käimine selge...
Misjonäride majad asuvad samuti lennuraja ääres, suhteliselt üksteise lähedal. Siin on taamal näha ühe misjonäri maja ja eespool Simbari stiilis ehitatud maja, mida kutsutakse sõpruse majaks. Seal peavad usklikud aeg-ajalt osadusõhtuid. Meie kasutasime seda oma keeleõppeabilistega kohtumiseks, kuna nad tunnevad end sellises majas mõnusamalt.
Siin on teiste misjonäride maja. Eespool olevas väiksemas maja on nende töötuba, kus toimub piibli tõlkimine kohalike inimeste abil. Vahel ehitavad misjonärid töötoa majja, kuid see pere otsustas eraldi maja kasuks, kuna lapsed olid alguses koduõppel ja isal olid eraldi majas parem töötada.
Selles majas elasime meie. See on nö külalistemaja, mis algselt kuulus kolmandale misjonäride perele, kes praegu enam hõimus ei tööta. Vaatan praegu, et maja tundub veidi kreenis olevat... see minu pilditegemise viga. Tegelt oli ikka päris okei :)!
Selline nägi maja seestpoolt välja. Selle ehitamisel on kasutatud kohalikku materjali ehk pitpit'i. See on mingist taimest punutud, ma ei ole veel pihta saanud, millisest täpselt. Piltidel on köök, söögituba ja elutuba. Lisaks oli veel kolm magamistuba ja WC-ga dussiruum. Maja on suht suur, kuna seal elas kolme lapsega pere. Aeg-ajalt käivad misjonäridel külas meeskonnad kodummalt (USA-st), kes aitavad neil nt lennurada tasandada või midagi muud praktilist teha ja siis on hea neid külalistemajja paigutada. Meie kasutada oli petrooleumil töötav külmkapp, joogiks kasutasime vihmavett, sooja vett saime gaasi abil. Kõik oli viimase peal!
Üks oluline maja on seal veel - misjonäride poja Jasoni onn. Ta veedab seal palju põnevaid tunde koos oma hõimusõpradega mängides. Vahel olid nad tuletõrjebrigaad, siis ajakirja toimetajad jne. Jasonil on kaks õde ja vend. Kaks neist õpivad juba kodumaal ülikoolides ja üks elab NTM keskuses ja õpib sealses misjonäride laste koolis. Jason on hetkel veel koduõppel nii nagu ka teised umbes kuni 11 eluaastani olid.
